Juhtkiri: jätke inimene ikka ellu (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

See ei ole teater – nii kinnitas eile prokuratuur ja kinnitab ka tänases lehes Tiit Ojasoo peksu ohver oma avalikus palves. Tuleb aru saada, et lisaks igati hukkamõistetavale vägivallale on mängus päris inimesed oma tunnete ja tulevikuga.

Vägivalla ohver kirjutab, et ta ei soovi selle loo edasist avalikku käsitlemist, sest see sunnib teda ikka ja jälle kogetud kannatusi mõttes läbi elama. Igaüks, kelle elukäigus on mõni traumaatiline sündmus, peaks mõistma, et pidev juhtunu meenutamine mitte ei ravi haavu, vaid rebib neid üha uuesti ja uuesti lahti. Kannatanu soovi tuleb austada, tundugu avalikkuse huvi kui tahes suur.

Lepitusmenetlus on võimalik ainult siis, kui kannatanu sellega nõus on. Selle siht on leppimine ja kuriteoga tekitatud kahju heastamine. Kannatanu ajend minna leppimismenetluse teed võibki olla just see, et hoida end avalikust tähelepanust, kohtus käimisest jne. Kusjuures prokurör ja lepitaja peavad tagama, et lepitusmenetlus oleks kannatanu tõeline ja vaba tahe. Leppimiskokkuleppesse võib kirja saada igasuguseid punkte, mida kannatanu seal näha tahab – alates rahalisest kahjuhüvitamisest kuni kas või viharavil käimiseni. Riigi määratud lepitaja jälgib, et need punktid saaksid täidetud. Lepitusmenetlus ja kokkulepe on aga salajased. Selle sisu jääb kannatanu ja süüdistatava ning lepitaja ja prokuratuuri teada. Riigi esindajad on kohustatud saladust hoidma.

Tsiviliseeritud riigis, õigusriigis, pole kriminaalmenetluse eesmärk inimese elu lõplikult ära rikkuda. Siht on ikka anda kuriteo toimepanijale piisava jõu ja selgusega märku, et seda, mida ta tegi, ei tohi enam mitte kunagi korrata. Lootes seejuures, et inimene jätkab viisaka, õiguskuuleka eluga. Hammas hamba vastu karistamine on Euroopa tsivilisatsioonis sajandite vältel hääbunud. Karistusõiguse mõttes on ka konkreetne juhtum oma lahenduse juba saanud. Kas me ikka saame väita, et Tiit Ojasood ei mõjutanud piisavalt kriminaalmenetlus ja lepituskokkuleppe punktid – millest me ju suurt midagi ei tea ja seaduse mõtte järgi ei peagi teadma. Kannatanu, prokurör ja lepitaja, kes kõiki asjaolusid teavad, arvasid miskipärast, et kokkulepe on piisav «karistus», piisav mõjutusvahend.

Küsimus on ka selles, millised on avaliku hukkamõistu piirid. Üks asi on öelda, et see, mida sa tegid, on absoluutselt lubamatu, ja me tahame, et sa enam kunagi nii ei teeks. Teine asi on minna nõudmiste ja väljendusteni, millega inimene kuulutatakse peaaegu et kõlbmatuks meie keskel elama. Kus on see piir, millest edasi ei teeni suur hukkamõistu torm enam õilsat eesmärki? Millisest hetkest alates muutub see sarnaseks märatseva rahvahulga omakohtuga?

Jah, ongi raske kujutleda, mil moel saab vägivallatseja jätkata moraalilugemisega silma paistnud teatri eesotsas. Ja muidugi on teisele inimesele kätega kallale minemine väga halb tegu. Siingi tasub siiski jääda inimlikuks ja mõelda, kui palju hukkamõistu (lisaks kriminaalmenetlusele) on avalikkusel tarvis konkreetsele inimesele mõõta.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles