Juhtkiri: parteide sisevalimised avalikumaks
17. jaanuar 2011, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti parlamendivalimiste reegleid on pea iga kord ümber tehtud, ent ikka tuleb pärast valimisi uut Toompea nägude galeriid uurides kellegi puhul õlgu kehitada. Kuidas see inimene parlamenti sai? Häälte arv näib selleks liiga napp. Vastuse annab valimissüsteem: peale isiku- ja ringkonnamandaadi on võimalik rahvaesindajaks pääseda ka kompensatsioonimandaadiga. Praegu veel viimaseid kuid Toompeal ametis olevas esinduskogus on selliseid saadikuid 26. Neist 15-l on kõigest mõnisada häält.
Kompensatsioonimandaate jagatakse erakondade vahel nende tulemuste põhjal, konkreetse isiku valikul aga ei saa otsustavaks mitte enam isiklik häältesaak, vaid koht partei üleriigilises nimekirjas. Sel viisil võib neljaks aastaks Toompeale pääseda ka tegelasi, kes on valijale pigem ebasümpaatsed või vastuolulised. Partei seisukohalt aga on tegemist olulise spetsialistiga, teeneka veteraniga või hoopiski kasuliku sponsoriga.
Kuidas üleriigiline nimekiri kokku saab? Siiani otsustavad erakonnad seda suletud uste taga. Mõned korraldavad selleks rohkem või vähem demokraatlikke sisevalimisi, teised annavad otsustamise väiksema seltskonna hooleks ja tegutsevad varjamatult otstarbekuse järgi. Täiesti avatult, nagu Ameerikas presidendivalimiste eelvalimiste puhul, ei koosta aga oma nimekirja Eestis keegi. Ilmselt on selleks ka põhjendusi, lõpuks on ju nimekiri see, mis paljus otsustab ka valimisedu, ning parteidele ei meeldi mõte jätta selle koostamisel juhusele liiga suurt rolli.
Ometi oleks valija suhtes aus, et ka parteide nimekirju koostataks toimuks senisest suurema läbipaistvusega. Üleriigilise nimekirja puhul ei otsustata ju paari-kolme tegelast, vaid neljandikku riigikogu koosseisust. Ringkonnanimekirjades on samuti oluline, kes on eespool – sageli ei vaevagi valija pead rohkem, vaid annab hääle oma lemmikpartei esinumbrile.
Küsimus, kas parteides toimib tegelikult sisedemokraatia, tõuseb alati, kui erakondade valik või käitumine jääb kõrvaltvaatajale arusaamatuks. Valimisnimekiri on neist valikuist ilmselt üks nähtavamaid, aga ka kinnisemaid. Mis on selle järjestuse taust, miks on esikümnes kaks täiesti tundmatut nime?
Kui nimekirjad koostataks avalike sisevalimiste käigus, mida saadab ka nähtav kampaania, siis on see kõik valijale algusest peale hoomatav. Eriti võiks erakonnakontoreid selles suunas mõtlema panna asjaolu, et mitmed tuntud inimesed valivad riigikokku pürgimiseks parteidevastase lähtepunkti. Mis on läbipaistev ja arusaadav, seda on ka kõrvalt raske lihtsalt halvustada.