Juhtkiri: Akela vääratas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Briti kirjaniku Rudyard Kiplingi «Džungliraamatus» on kirjeldatud, kuidas ükskord hundikarja juht Akela lasi jahti pidades saagil käest ära minna. Ta oli juba vanaks jäänud ega olnud enam sedavõrd hea jahimees, nagu oli kunagi oma parimatel päevadel olnud. Kuuldused, et Akela vääratas, levis kulutulena üle terve džungli ja seda kasutasid osavalt ära ka vana juhi vaenlased, tiiger Šere-Khan ja tema truu käsilane šaakal Tabaqui, et hundikari omavahel tülli pöörata. Ise on Kipling selle kohta kirjutanud järgmiselt: «Kui karjajuht hakkab eksima, hakatakse teda kutsuma «surnud hundiks», mis sest, et ta on veel elus, sest elada tal pole enam kaua jäänud.»

«Akela vääratas» on muutunud omalaadi lendfraasiks, mida kasutatakse tihti, kui jutuks on teatud poliitilised sündmused. See meenub ka seoses sel laupäeval toimunud Eesti suurima poliitilise partei Keskerakonna presidendikandidaadi valimistega, kus erakonda selle loomisest, 1990. aastate algusest juhtinud Edgar Savisaar kaotas Mailis Repsile. See oli esimene kord Keskerakonna ajaloos, kui Savisaar sisevalimistel oma oponendile alla jäi.

Seda kaotust on saatnud erakonna praeguste ja endiste liikmete kommentaarid meediale, et Savisaare aeg hakkab Keskerakonnas lihtsalt loojangule jõudma ning erakond ja suur osa liikmeid hakkab erakonna loonud mehe kontrolli alt vaikselt minema libisema. Ja on juba libisenud. «Akela vääratas» kostus pärast laupäevaseid valimisi nii Keskerakonna seest kui ka väljast.

See tekitab omakorda küsimusi Keskerakonna tuleviku kohta. Seda erakonda võiks võrrelda suure telgiga, mis koondab endas väga erineva tausta, vaadete ning poliitikas osalemiseks erineva motivatsiooniga inimesi. Savisaare roll selle erakonna juhina on olnud alati konsolideeriv, lisaks on ta olnud patroon, kellel on traditsiooniliselt olnud õigus vastavalt oma tahtele ümber jaotada hüvesid, millest osasaamiseks peavad ülejäänud vastutasuks patrooni austama ning alluma tema tahtele ja volile.

Edgar Savisaar on oma erakonda juhtinud enam kui 20 aastat. Tegemist on vaieldamatult Eesti lähiajaloo ühe suurima poliitikuga, kes praeguseks on küll muutunud oma parimate päevade varjuks ja kelle marginaliseerumisprotsessile Eesti poliitikas on ühiskond juba pikemalt tunnistajaks olnud. Peamine roll on selles kõiges eelkõige siiski Savisaarel endal, kes on ise vanemas põlves sellise tee valinud ning kelle ebaõnnestunud näitleja (ja tegelikult ka lavastaja) debüüdile, aga ka muudele grotesksena mõjuvatele seiklustele on avalikkus viimasel ajal kaasa elanud. Nüüd on tal hakanud ebaõnnestuma ka see, mis tal aastakümneid on hästi välja tulnud – hoida erakonda oma kontrolli all.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles