Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: Narkoleptilised Isehakanud Boheemlased

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Mihkel Maripuu

See on professionaalsuse küsimus. Ja lihtsalt eneseaustuse küsimus. Kuid kõik, kellele ma seda väidan, ütlevad, et ma peaksin suu kinni hoidma, et ma lihtsalt eksin või et mul tuleks leppida, et see lahing on kaotatud juba enne alustamist.


Nad väidavad, et minu kriitika on tähtsusetu võrreldes ajakirjanduse üldise kriisiga, suurte teemadega, millega me peaksime tegelema, et parandada olukorda. Ent mina väidan, et esmalt tuleb tegelda selle kriisiga, mille ajakirjanikud on ise endale loonud: oma identiteedikriisiga.

Olen viimasel ajal käinud üsna mitmel pressikonverentsil. Ma ei käi seal mitte niivõrd sellepärast, et kirjutada härra Savisaare viimasest lõpetage-minu-kallal-närimine purskest või kuulda, kuidas IMFi esindajad mõtlevad kaks korda, enne kui ütlevad eimidagi. Käin seal selleks, et saada majast välja, näha laia maailma ning nautida seda iseäralikku teosammul kulgevat etendust, mida eestlased nimetavad pressikaks.

Pressikonverentsid, millel ma olen viibinud, on olnud peaaegu äravahetamiseni ühesugused. Tasapisi tilgub ajakirjanike hall mass ettenähtud ruumi, valides muutumatult kohad ruumi tagumises otsas. Reporterite seas on hulganisti unise näoga noormehi, seljas väljaveninud kampsunid, jalas teksad, juuksed kohati turritamas moel, mille kohta Ameerika kolledžites kasutataks väljendit «sagripea».

Väikese viivitusega ilmub poistebändi soenguga ja ülikonnas noormees, kes tutvustab esinejaid ähmaselt Vegase ööklubisid iseloomustaval viisil, ehkki esinejad on kõigile teada ja igaühe ees seisab isegi nimega silt.

Esinejad ise on korraliku välimusega, kannavad ülikonda, lipsu ja läikima löödud kingi. Kuid nad jätavad väga rahulolematu mulje, nagu peaksid nad kindlasti viibima just sel hetkel kusagil mujal ja on suutnud ainult suurivaevu leida aega osaleda pressikonverentsil, mille nad ise on korraldanud.

Nende näost võib välja lugeda tunde, mis valdab täiskasvanut, kes otsustab lastele järele anda.
Nii seisavad siis vastamisi Narkoleptilised Isehakanud Boheemlased ja Ärevil Rahulolematud Võimurid.

Niipalju kui ma olen aru saanud, võib pideva kurtmise ja ahastamise Eesti ajakirjanduse üle kokku võtta umbes järgmiselt. Kriitikud väidavad, et kogenud ajakirjanikke on liiga vähe ning suurem osa vanematest tegijatest on juba ammu suundunud teistele, paremat tasu pakkuvatele jahimaadele.
Poliitikud tunduvad olevat pidevalt tõredad ajakirjanduse peale, mis nagu ei annaks neile üldse asu, kuigi mulle on kogu aeg paistnud, et lääne standardite järgi pääsevad nad õige lihtsalt, kui kätte jõuab küsimuste esitamise aeg.

Ajakirjandus ise on värskendavalt enesekaemuslik, vahel lausa ennastpiitsutav. Nad tunnistavad avalikult, et võiksid olla paremad, ja on nukrad kolletumise tõttu, mida toob kaasa keskkond, kus võisteldakse klikkide pärast.

Kuigi minu meelest pole õigus ei boheemlastel ega võimuritel, on arutelu ise, nagu paljudes Eesti eluvaldkondades, mu arvates teretulnud, ja kuni see käib, võib ainult oodata ajakirjanduse kvaliteedi paranemist. Kuhu pöörab pea, sinna keerab ennast ka kere.

Mida ma tahaks aga näha – ja see on see, mille puhul mulle öeldakse, et võitlus on juba ette kaotatud –, on ajakirjanike välimuse paranemine. Ma olen veendunud, et lihvitud välimus annab enamasti märku korrastatud sisemusest. Kui see ei peakski nii olema, võib välimus ometi õhutada sisemust ennast järgima.

Loomulikult ei riietu mitte kõik Eesti ajakirjanikud hooletult. Kui kohal peaks viibima Priit Pullerits, Priit Hõbemägi või Sirje Rank, on nad kindlasti riides professionaalselt nagu nende välismaised kolleegid, keda C-SPAN näitab härra Obamat küsimustega pommitamas.

Aga kui ka Eesti poliitikud ja ärimehed paistavad ajakirjandust liiga vähe austavat, saan ma pidada vaid ajakirjandust ennast süüdi, et nad ennast ise liiga vähe austavad.

«Sul tuleb oma paksu välismaisesse peakolusse taguda,» ütleb mu abikaasa Liina, kes Nõukogude ajal töötas veidi telemajas, «et ajakirjanduses töötavadki boheemlased. Kui töötasid ajakirjanduses Nõukogude ajal, olid mässumeelne ja riietusid ka vastavalt.»

Millele ma muidugi vastan, et Nõukogude Liidu kadumisest on möödas kakskümmend aastat ja enamik pressikonverentsidel viibivatest ajakirjanikest ei ole juba vanuse tõttu võimelised seda mäletama.

Samuti on mul raske pidada ajakirjanikke mässumeelseteks. Me oleme igas mõttes Süsteemi osa. Võib ju väita, et meie osa on hoida ülejäänud süsteem ausana (sellega olen ma kahel käel nõus), aga kas ei muuda see meid rohkem politseinikeks kui mässajateks? Võtame politseiniku soengu. Kas ta teeb oma tööd paremini, kui tal on juuksed poole seljani?

Ja mis ehk kõige olulisem: kui ka ajakirjanik võib kirjutada nagu mässaja, ei ole tal mingit vajadust samamoodi riietuda (Flaubert ütles: «Et kirjutada nagu revolutsionäär, peab elama nagu kodanlane.»).

Üks mu kombekalt rõivastuv Eesti toimetajast tuttav väidab, et tal pole võimalust maksta oma alluvatele nii palju, et võiks nõuda neilt professionaalset välimust. See väide ei avalda mulle mingit muljet. Ajakirjanike tasu pole kuigi kõrge kuskil, ometi nõuavad lugupeetud ajalehed neilt lipsu kandmist ja muudki.

Ja ma julgen väita, et taskukohased ja piisavalt esinduslikud püksid, pintsak ja lips maksavad vähem kui bränditeksad, mida mõned tema reporterid kannavad lausa nii madalal, et paista on nende häbemekarvadki.

Asi ei ole ju lihtsalt lipsu ettesidumises, väidab mu toimetajast sõber. Tal on loomulikult õigus. Aga halba see nüüd ka ei teeks. Inimesed kohtlevad sind nii, nagu sa kohtled iseennast, on öelnud üks motivatsioonikoolitaja.

Mu prantsuse kirjanikust sõber Guillaume kinnitab, et tema stiilsed kaasmaalased «riietuvad nii selleks, et näidata välja austust koha ja iseenda vastu». Kas korralikult riides, osavõtlik, vahe ja nutikas ajakirjanik suudaks küsitletutelt paremad vastused välja meelitada? Sellele võivad kõige paremini vastata Ärevil Rahulolematud Võimurid ise.

Ühele lipsu nõudvale Ühendriikide toimetajale, keda mul on juhus tunda, meeldib oma reportereid maailma saates innustada neid sõnadega Jeremija raamatust. Ta ütleb, et nad laseksid oma intervjueeritavatel «kuulda meie sõjahobuste nooskamist, et meie täkkude hirnumisest väriseb kogu maa, kui me tuleme ja sööme maa koos kõigega, linna ja selle elanikud».

Ent sellist muljet on raske jätta, kui kapata kohale eesli turjal.


Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!

Tagasi üles