Peeter Koppel: milline oleks maailm pärast Brexitit? (13)

Peeter Koppel
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Koppel
Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Britid on Euroopa (Liidu) peale pahased. Kontinentaal-Euroopa ja angloameerika majandusmudelite vahel eksisteeriv kultuuriline konflikt on kulmineerumas rahvahääletusega, mis võib viia Ühendkuningriigi lahkumiseni Euroopa Liidust ning omada mõju globaalse finantssüsteemi stabiilsusele tervikuna. Samas brittide mure pole ainult majanduslik, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Esimene probleem on selles, et valija ei ole andnud mandaati mastaapseks immigratsiooniks. Olukorras, kus majandus kasvab, tööturul pingeid pole ja reaalpalgad aina kerkivad, ei ole ka mastaapne immigratsioon probleem. Teatavasti aga pärast finantskriisi pole ühegagi neist kolmest parameetrist asjalood kõige paremad. See on tekitanud praegu igati moodsa vastasseisu sealse Twitteri avangardi ja tavalise inimese vahel.

Seda vastasseisu on eri poliitilised jõud kasutanud oma agenda edendamise kütusena. Täpselt samamoodi, nagu Ühendriikides on Donald Trumpi edu kõiki (eriti eurooplasi) üllatanud, näib eurovastaste kogus olevat selgelt suurem, kui keegi näiteks aasta tagasi karta oskas.

Brittide Euroopa Liidust lahkumine oleks majanduse ja turgude seisukohalt tohutu olulisusega sündmus. Ühendkuningriigi jooksevkonto defitsiit muudab riigi vägagi sõltuvaks kapitali sissevoolust. Nii portfelli- kui otseinvesteeringud kuivaksid lahkumisotsuse järel kokku ning briti nael (GBP) saaks pihta.

Kõige tõsisem mure oleks aga Brexiti loodav võimalik pretsedent. Seda mitte niivõrd kellegi EList lahkumise, kui just võimaliku euroalast lahkumise osas.

Naela intressimäärad peaksid püsima väga madalal, et majandust stimuleerida ning see viiks riigivõlakirjade hinnarallini (tootluste alanemiseni). Ühendkuningriigi aktsiaturud satuksid surve alla, kuid olgem ausad – Londonis on noteeritud mitu selgelt rahvusvahelise mastaabiga ettevõtet ning seega jääks suurem draama ilmselt olemata. Veelgi enam – kui Brexit ei too kaasa edaspidi kirjeldatavaid negatiivseid arenguid, ei tasu angloameerika majandusmudelit maha kanda ainuüksi kasvõi sellepärast, et ka pärast brittide lahkumist ei hakka maailm äri prantsuse keeles tegema.

Kõige tõsisem mure oleks aga Brexiti loodav võimalik pretsedent. Seda mitte niivõrd kellegi EList lahkumise, kui just võimaliku euroalast lahkumise osas. See on tõelise riski koht. Oletame, et Itaalia riigivõlakirjade omanikud peavad arvestama riskiga, et neile makstakse tagasi liirides – see tähendab, et nad hakkaksid Itaalialt nõudma kõrgemaid intressimäärasid, vähendades seega Itaalia motivatsiooni euroalas püsida.

Kui investorid hakkavad lahkumise riski intressimääradesse sisse hindama, siis võibki tunduda päris ahvatlev sooritada see kuritegu, mille eest sind juba tasapisi karistatakse. See tähendaks aga viimase poole sajandi olulisima majandusliku- ja valuutaeksperimendi sisulist läbikukkumist.

Loomulikult Euroopa Keskpank sekkuks ja prooviks takistada probleemsete euroala riikide laenukulude (võlakirjade tootluste) kasvu. Siin tulevad mängu aga vägagi ebameeldiv muutuja – mitte keegi ei tea, kui palju saab Euroopa Keskpank tootluste kasvu piiramiseks probleemsete riikide võlakirju osta? Kus on see poliitiline piir? Teadmatus just selle kohta on vast suurim mure – suurem, kui seda on Brexit või sellele järgnevad märgid euroala võimalikust lagunemisest.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.

Kommentaarid (13)
Copy
Tagasi üles