Aastakümneid tagasi levis rahvasuus anekdoot, mille puändiks oli kellegi karikeeritud joogilembese tegelase jõukaks saamine tänu tagastatud taarale. «Taara maksab ka midagi,» kõlas tema seisukoht. Nali naljaks, aga taara maksab tõepoolest nii mõndagi ka praegusaja Eestis. Maksab piisavalt, et süsteem võib ahvatleda jokk-skeemiga seda ära kasutama. Kui tagajärjeks on üldiselt eduka ettevõtmise kokkukukkumine, tuleb kahtlemata midagi ette võtta.
Eesti pandipakendisüsteemil on mure. Lätis ostetud alkoholipudeli eest saab Eestis sisse kasseerida pandiraha, mida ostja pole maksnud. Probleem, mis oli olemas juba varem väiksemal kujul, on pärmitainana paisunud ja väidetavalt on tekkinud lausa omamoodi äriharu. Pakendeid, mis välismaalt Eestisse tagasi jõuavad, on miljoneid. 2005. aastal loodud tootjavastutusorganisatsioon Eesti Pandipakend teatab, et kannab suurt kahju, ning nüüd ongi reegleid kohendatud niimoodi, et uuest aastast ei tohi välja veetud alkoholitaaral olla peal Eesti turule mõeldud triipkoodi ega pandimärki.
Igal pealesunnitud muutusel on teadagi mõju. Loomulikult lähevad ümberkorraldused pakendisüsteemis kalliks tootjatele, kes efektiivsust taotledes teevad sama toodet mitmele turule. Nüüd tuleb tooted ümber disainida ja teistsuguste siltidega varustada. Näiteks Saku õlletehase esindaja on ajakirjanduses rääkinud mitmesaja tuhande euroni küündivatest kuludest, A. Le Coqi juht Tarmo Noop ennustab sortimendi vähenemist. Nii tootjad kui ka pakendikogujad vaatavad seadusandja poole, viidates Eesti ja Läti (aga ka teiste naaberriikide ja tax-free-alade) alkoholiaktsiisi erinevustele, mis olevatki probleemi taga.
Avalikku huvi võib praegusel juhul üpris lihtsalt määratleda. Pandipakendite kogumisel on keskkonnakaitse eesmärk, lihtsalt öeldes see, et purgid ja pudelid ei vedeleks looduses, vaid jõuaksid taas ringlusse kas korduvkasutatava taarana või siis toormena, millest saab valmistada uusi tooteid. Rahvas on juba enam kui kümne aasta jooksul harjunud taaraautomaate kasutama. Seda kinnitab tõsiasi, et tühja joogitaarat näeb linnaparkides ja metsa all tunduvalt harvem, seega asi oma põhiolemuselt õigustab end.
Tühja joogitaarat näeb linnaparkides ja metsa all tunduvalt harvem, seega asi oma põhiolemuselt õigustab end.
Pandipakendisüsteemilt ei maksa seega nõuda erilist kasumit, kuid on mõistetav, et lõputult ei saa ka kahju kanda. Tuleb leida optimaalne kesktee, üldisemat eesmärki – koguda kokku võimalikult palju pakendeid – silmist kaotamata. Pakendite kogumises ja taaskasutuses üldse tuleb just sel põhjusel otsida ja leida järjest uusi õiguslikke ja praktilisi lahendusi, tehes seejuures tihedat koostööd ettevõtjatega.