Ott Karulin: lehed julgevad aina enam süvalugemist nõudvaid tekste avaldada

Ott Karulin Foto: Mihkel Maripuu

Mõiste «kultuuriajakirjandus» on inspireerivalt oksüümoronlik. Ühelt poolt püüdleb ta ajakajalisuse poole ja püüab väheminformeeritute tähelepanu, nagu ajakirjandus üldse, aga teiselt poolt toimib ta üksjagu suletud välja (või autonoomse, kui levinud eufemismi kasutada) reeglite järgi, millest olulisim eeldus kaitsta oma objekti sõltumatust välisteguritest nagu majandus või poliitika. Mõistliku tasakaalu otsimine ongi kultuuriajakirjanduse igapäev.

Seetõttu loen ise suurima huviga just tekste, kus mõni kultuuriteema või -teos on arvustatud viisil, mis seob hinnangu ühiskondlike protsessidega ja ütleb midagi enama kui vaid arvustatava kohta. Tundub, et selliseid tekste on aina rohkem ja seda tänu tihenevale konkurentsile (viimastel aastatel on juurde tulnud omaalgatuslikke väljaandeid nagu Müürileht ja (kultuuri)portaalid, aga ka päevalehtede kultuuriküljed ja nädalalõpulisad julgevad aina enam süvalugemist nõudvaid tekste avaldada).