Sirbis sel reedel: mälestused ja elulood, mälupank, geenipank, andmepank ja mäluasutus

Foto: Sirp

Sirbis 10. juunil:

PILLE-RIIN LARM: Protest tuleviku vastu

Praegu käib mitu elulugude kogumise võistlust. Kirjandusmuuseumis kuulutati hiljaaegu välja võistlus «Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus», mille eestkõneleja on luuletaja Kristiina Ehin. Oma kogemuse jagamine on oodatud ka Tartu ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude võistlusel «Eesti ja Põhjamaad – Eesti kui Põhjamaa». Sihtasutuse Unitas algatus «Kogu me lugu» kutsub koguma, uurima ja jagama Eesti perede lugusid.

Võib öelda, et elulugude kogumise võistlustel osalemine on nüüdseks levinud ja harjumuspärane. Seda ennekõike tänu Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile, mis on neid korjanud juba 25 aastat, ja ühendusele Eesti Elulood, millel täitus kevadel 20 tegevusaastat. 5. ja 6. mail peeti nende tähtpäevade puhul kirjandusmuuseumis konverentsi «Elust elulooks, eluloost kultuurilooks». Konverentsi lõpetas ümarlaud, kus osalesid elulookogujad ja -uurijad Rutt Hinrikus, Tiina Kirss, Leena Kurvet-Käosaar, Margit Sutrop, Marju Lauristin, Merle Karusoo, Aigi Rahi-Tamm ja Tiiu Jaago. Vestlust juhtis Marin Laak.

JANAR MIHKELSAAR: Eesti kui uus põhjamaa

Visioon uuest põhjamaast, mis kerkis esile viimastel parlamendi valimistel Reformierakonna loosungina, ei ole üks eesmärk teiste hulgas, järjekordne filisterlik katse leida uus siht olemasolule. Selles visioonis avaldub neoliberalismi katse oma võimu kinnistada ja õigustada. Esmapilgul jääb mulje, et välja pakutud mõtte peamine siht on lisada Eesti vanade Põhjamaade nimistusse, Rootsi, Norra, Islandi ja Taani kõrvale. See näib olevat õnnestunud Soomel ja miks ei võiks Eestistki saada lihtsalt üks Põhjamaade hulgas. See interpretatsioon ei ole ent kuigi tõenäoline, kuivõrd Eesti senine poliitika on vastuolus vanade Põhjamaade põhiväärtustega.

Sild olnust tulevasse. Kunstnik KÄRT SUMMATAVET ja filoloogist poliitik MART MERI tutvustavad ideed luua Eesti kultuuritegijate mälupank, et mõtestada ühiskonnas kultuurivaldkonna rolli ja kavandada selle arengusuunad pikemaks ajavahemikuks.

Personaalne meditsiin ja genoomika. Margus Maidla intervjuu Eesti Geenivaramu direktori, akadeemik Andres Metspaluga. ANDRES METSPALU: «Geeniandmete kasutamine diagnoosimisel või ravimisel ei ole veel nii rutiinne tegevus nagu röntgeniülesvõtte või vereproovi tegemine, aga seda võetakse järjest rohkem omaks.»

JANIKA KRONBERG: Mälestusi Artur Adsonist ja Marie Underist. Katkendeid

Kui panin sellise pealkirja, siis teadlikult. Mu mälestused ei saa olla vahetud, sest kumbagi pole ma kunagi kohanud, aga mälestused need siiski on.

Ühe varasema loo, mida mäletan, rääkis mu Võrumaal elanud vanaema Salme Voitka. Ja lugu oli selline. Kunagi 1930. aastail, kui nad elasid juba vanaisaga koos sellessamas Posti talus Sänna ja Rõuge vahelise maantee ääres, «suurtii veeren», nagu siis öeldi, astus üks teeline ikka nende juurde sisse «jalgu puhkama». Ta oli teel oma kodust Sänna vana koolimaja juurest Rõugesse Jaani-Peebu kalmistule hõimlaste haudadele – või ka tagasi koju. Sännas ju ühtki surnuaeda ei ole, aga Rõuges on neid tervelt kolm. Ja siis rääkinud see jalgu puhkav üksik naine ikka üht ja sama juttu: kuidas tal poeg pealinnas elab, on tähtis mees, luuletaja ja kirjanik. Ja et ka tema poja naine on samuti kuulus luuletaja.

JAAN KAPLINSKI: Georg Henrik von Wrighti mälestades

Tänavu 14. juunil saanuks Georg Henrik von Wright saja-aastaseks. Kõigile, kes on tegelnud moodsa loogikaga ja analüütilise filosoofiaga – mõlemad on väga tihedas seoses – on tema nimi kindlasti tuttav. Ka Ludwig Wittgensteini elu ja loomingu uurijad sõltuvad rohkem või vähem von Wrightist, kes oli Wittgensteini õpilane, sõber ja üks tema testamenditäitjatest ja käsikirjade korraldajatest-avaldajatest. See viiski mind 1990. aasta paiku von Wrightiga kokku.

SARA BERGMAN: Iga muuseum vajab sümbolit

Leonhard Lapin: «Ei pea paika, et okupatsiooniteema tänapäeval kedagi ei kõneta ja et peab nimetule noorsoole kummardusi tegema.»

Kultuuri- ja ajaloohuvilise reisijuhi ning õpetajana olen jälginud okupatsioonide muuseumi tegemisi selle avamisajast peale, juhatanud sinna arvukalt Eesti okupatsiooniajast huvituvaid väliskülalisi ning toonud klassiekskursioone. Hiljuti üllatusin, kui ei leidnud sealt eest enam üht mu lemmikobjekti – väga tugeva sümboolse tähendusega arhitektooni «Vedurid». Vesteldes teose autori Leonhard Lapiniga uurisin selle «Veduri» tuleku- ja minekulugu.

TRISTAN PRIIMÄGI: Pärna langetamine

Priit Pärna sundlahkumine EKA animatsiooniosakonnast jätab lahtiseks osakonna, tudengite ja õppejõudude tuleviku

Eesti kunstiakadeemia ümber viimastel aastatel toimunud skandaalid ja võitlused on olnud väga demokraatliku iseloomuga, sest võrdse tulemusega väljuvad neist kõik asjaosalised. Keegi ei võida ja kõik kaotavad. Juhul, kui tegemist on mingit tüüpi üleminekuga, on see nahaajamine osutunud valusamaks, kui oleks osanud arvata. Kui aga tendentsiga, siis oleks põhjust muret tunda. Kui üleüldise akadeemilist maailma iseloomustava probleemiga, siis on selgusetu, miks just kunstiakadeemia on meedias sedavõrd silma jäänud. EKA maja saaga lõpptulemusena vana maja asemel oleva parkla territooriumile kerkinud Coca-Cola punane müügipunkt viib mõtted sellele, et siis võiks ju ka Viru keskuse uuesti maha lammutada ja ennistada sinna see Nehatu burgeriputka, kui juba on suund võetud taastada see 1990ndate vaib Tallinna kesklinnas.

OTT ALVER: Reality check

Tallinna autokeskne linnasüda on tänu autoliikluse ümberkorraldamisele muutumas.

Tore on tõdeda, et Eesti vabariigi peagi saabuv suur sünnipäev on käima lükanud sisulised arutelud linnade ruumilise keskkonna üle. Nüüdseks juba ligi poolteist aastat kestnud vabariigi 100. aastapäeva ruumiprogrammi «Hea avalik ruum» arhitektuurivõistlused on mõeldud linna keskuste avaliku ruumi parandamiseks. Üle pika aja on põhjust taas küsida, millist avalikku ruumi me tegelikult tahame. Enne Tallinna jõudmist tehti läbi juba ligikaudu kümme sellist võistlust Kärdlast Valgani. Siiski tundub Tallinna võistlusel olevat justkui suurem kaal. Tegemist on siiski pealinna peatänavaga, mis võiks oma avaliku ruumi kvaliteediga eeskujuks saada mitte ainult väikelinnadele, vaid ka muule maailmale. Ainest selleks ju on.

RAGNE KÕUTS: Ajakirjandus suurandmeühiskonnas

Juhtumina võiksid Panama dokumendid olla ajakirjanduse edasiliikumise valikute teelahe – kas minna kaasa mõtte- ja toimimisviisiga, millele see juhtum teed näitas, või jätkata senisel kursil ja nii oma valvekoera rolli ja viienda võimu staatuse käest andes. Panama dokumentide juhtum võimaldab küsida, milliste paradoksidega peab kvaliteetne ja ühiskondlikult oluline ajakirjandus seisma silmitsi suurandmeühiskonnas. Ajakirjaniku haritus ja teadmised on pandud proovile: kas ülikeerukaks muutunud ühiskonnasüsteemis suudetakse täita info selekteerija ja tõlgendaja rolli? Tahan tuua välja mõned argumendid, miks ei tohi lubada ajakirjanduse muutumist odavaks ametialaks, pelgalt klikimagnetiks või ööpäev läbi glamuurivoo vahendajaks.

REBEKA PÕLDSAM: Louis C. K. võtab valge mehe vastutuse

Alles see oli, kui feminism muutus trendikaks ja kõik ütlesid, et nad on seksuaalselt väga vabameelsed ja haavamatud, suhtuvad kõigisse võrdselt, lähevad tänavatele meelt avaldama ja otsivad radikaalseid pidutsemisvõimalusi, et igavusse ära ei sureks. Araabia kevade ja Occupy Wall Streeti lootusrikkale lainele ei järgnenud aga oodatud revolutsiooni. Võiks isegi öelda, et kogeti tugevat tagasilööki: kuigi naiste ja meeste, erinevate rahvaste ja uskude, seksuaal- ja soovähemuste, vaeste ja rikaste võrdse kohtlemise nimel on sõna võetud, marsitud, kunsti tehtud ja kannatatud juba sada aastat järjest, on muutused jätkuvalt liiga väikesed ning needki on tihtilugu hoopis tehnoloogilise arengu vili. Võib öelda, et valge (heteronormatiivne) mees, kelle positsioon on kõigi teiste inimliigi isendite omast sünnipäraselt kõige stabiilsem, isegi kui see on isendite puhul teinekord ebakindel, pole viimase sajandi jooksul oma vaimses ühisteadvuses eriti arenenud ja kipub muutuste vastu pahuralt puksima, isegi kui muutused on talle endale kasulikud.

Uue Arsi sünd

MOLA Helsingis ja ECMTA Varssavis

«Pärt & Mozart» Los Angeleses

Raivo Trass: «Andrus Kiviräha tegelased on kogu oma naha, närvide ja karvadega üdini eestlased.»

Arvustamisel

Lauri Kaldoja lavastus «Rästik»

Tartu Üliõpilasteatri «Ümberringi võimalik on Jumal»

«Heli ja keel» Helsingis ja Tallinnas

EKA animatsiooniosakonna diplomitööde seanss «Viimased animahobud, sitta kah!»

Sisearhitektuuri sümpoosionil «Sisu»

«Rutt Hinrikus, Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest». Koostanud Marin Laak

«Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas. Dokumentide kogumik». Koostanud Kersti Lust