Oma kirjutise mõtte sain 17. mai «Radarist». Seal näidati Tallinnas registreeritud firmat Kings Estonia OÜ, mille omanik on keegi Irakli Vekua ning mis tegeleb rahvusvaheliselt olümpiaadide korraldamisega. Põhjus, miks teema meedia tähelepanu pälvis, oli tõik, et tüübid on oma olümpiaadiürituse üles ehitanud kergelt püramiidja skeemi järgi, kirjutab Parksepa keskkooli õpetaja Ando Tuul Õpetajate Lehes.
Nimelt, esimene olümpiaadivoor on kõigile osalejatele tasuta, kuid 90% kõigist proovijatest, keda lastakse teise vooru, peavad osalemiseks maksma kümme eurot osalustasu. Ilmselgelt on lapsevanemad sellega nõus, sest tunne, et laps on pääsenud lõppvooru, kaalub kümme eurot kergesti üles. Lisaks olid välja reklaamitud korralikud lõppauhinnad – Apple’i nutiseadmed ning õpetajatele boonus – euro iga olümpiaadile saadetud õpilase pealt!
Nüüd telesaates välja hõigatud kommentaaride juurde. Mõned lapsevanemad nurisesid halvasti koostatud olümpiaadiülesannete üle ja üks koolijuht leidis, et pole õige küsida lapselt olümpiaadil osalemise eest tasu. Sama koolijuht lisas, et tema oma kooli lastel selle firma olümpiaadidel osaleda ei soovita.
Millise mulje saatelõik jättis? Noored tüübid on mõelnud välja, kuidas lapsevanematelt raha lüpsta, samas ei mingit kvaliteeti, lisaks veel õpetajate alatu võttega punti tõmbamine. Ja ma võin vaid püüda kujutada, kui paljud teleri taga noogutasid ja saatejuhtidele takka kiitsid.
Heidame nüüd pilgu mündi teisele küljele. Olen lapsi olümpiaadidel saatmas käinud omajagu aastaid, sealjuures maakondliku ainesektsiooni juhina ja tööde parandamise eest vastutajana. Olümpiaadid, millest jutt, on kõik olnud TÜ teaduskooli koordineeritud ja TÜ eestvedamisel ellu kutsutud. Ja olgugi et ülikool rajati 1632. aastal ning ka olümpiaade on Eestis korraldatud juba vähemalt 1960-ndatest, ei saa kahjuks öelda, et nende ametlike olümpiaadidega prohmakaid ei kaasneks.
Geograafiaolümpiaadi ülesanded ja parandusjuhendid on pidevalt kalasid täis. Lihtsalt selle erinevusega, et lapsevanemad ei näe neid apsakaid FB-s, nagu juhtus Kings Estonia OÜ puhul, ning töid parandavad aineõpetajad ei lähe musta pesu pesema ajaleheveergudele. Selleks on siselist.
Omamoodi prohmakas juhtus aga selle aasta vabariiklikul keemiaolümpiaadil, mis oli kahepäevane üritus. Teisel päeval said edasi võistelda need, kes esimesel päeval olid jõudnud kümne tugevama hulka. Jõudis sinna ka üks meie kooli õpilane, kuid kuna korralduskomitee luges inimliku vea tõttu punkte valesti kokku, oli esimese päeva lõpu seisuga 7. koha tüdruk tabelis 12. ja otsustas koju ära sõita.
Järgmise päeva hommikul, mil toimus apellatsioonide esitamine, viga küll avastati, kuid kuna õpilast ei olnud, jäi tema kohaks kümnes. Miks on olukord eriti kurb? Asi selles, et väikesesse maakooli satub ülihelgeid päid kord paarikümne aasta peale ja kui seda saadab eespool kirjeldatud ebaõnn, on põhjust kurvastada.
Nüüd teine ning veelgi olulisem moment. Nimelt parandavad maakondlikke olümpiaaditöid aineõpetajad ise, kes istuvad õpilastega esimese pool päeva olümpiaadiruumis ning siis koos kolleegidega teise osa päevast neid töid vigaste juhendite järgi pingeritta sättides. Ja kuigi ma satun ehk liig harva Õpetajate Lehte lugema, pole ma näinud, et koolijuhid võtaksid sõna teemal, mis puudutab olümpiaadidega seotud õpetajate tasustamist.
Käibel on klišeefraas: üldtööaeg. Ja nende olümpiaaditööde parandamine on justkui õpetaja isikliku respekti küsimus: kui saatsin õpilase võistlema, pean ise minema töid parandama. Eriti tore on neil, kes annavad mitut ainet ja saavad oma nädalalõppe korduvalt parandamistega sisustada. Jah, on ka neid, kelle nime näedki vaid paberil. Need on need targemad õpetajad, kas just tase 7, ei tea.
Tõsi, kui koolil on korralik õpilaskond, võib majandada ka nii, et see boonusraha leitakse. Meil aga oli nii, et mõni aasta tagasi kutsuti kokku kolleegium, kes pidi töötama välja premeerimissüsteemi. Sai siis ka istutud ja arutatud, kuid kui kätte jõudis august, mil väljamaksed pidid laekuma, oli koolis vaikus. Tuli välja, et keskkool oli põhikooli raha ära söönud. Vaikselt muudkui õgis, ilma et keegi oleks märganud. Õnneks kõlas see vastus nii naljakalt, et õpetajad ei lasknud tujul langeda. Meil ongi energiline ja rõõmus kool.
Pidevalt räägitakse õpetajate madalast tasustamisest. Aga kust see tasu saabki tulla, kui kõike püütakse sujuvalt üldtööaja kraesse veeretada. Olümpiaadide parandamine – üldtööaeg. Uurimistööde juhendamine − üldtööaeg. Õpilaste saatmine ekskursioonidel, väljasõitudel, matkadel, mis kestavad oluliselt üle kella 17 ja ka nädalavahetustel – üldtööaeg.
Aga kui ma tahan osaleda Eesti meistrivõistlustel, pean ma selleks välja käima ca 50 eurot, mis kataks võistluste korralduskulud. Isegi kohaliku maakonna ümber järve jooksukesel osalemine (rahvaspordiüritusel, tervise nimel) läheb mulle juba viis eurot maksma.
Minu meelest on igati normaalne, et õpilane maksab ainevõistluse eest, kui ta soovib seal mingis valdkonnas eakaaslastega mõõtu võtta. Kui tegemist on paljulubava õpilasega, võib selle raha välja käia kool, kes loodab endale krediiti saada.
Just televiisoris näidatud koolijuhi pugejaliku mentaliteedi pärast, et mingit raha ei tohiks lapsevanematelt küsida, me nii alamakstud olemegi. Elu ju näitab, et kui sa ise ei küsi, ei tee seda sinu eest ka keegi teine.
Edu kuttidele, kes kapitalistlikus maailmas julgevad küsida ka seal, kus õpetajaskonna üldsus on harjunud iseennast lüpsma.