Sigrid Kõiv: üks peab orja ja keegi ei sekku

Sigrid Kõiv. Foto: Sander Ilvest

Aastaid tagasi, kui Kalamaja polnud veel moodne elurajoon, vaid pigem nagu vaeste-patuste alev, elas meie majas kolmeliikmeline perekond, kus naine sai peksa nii mehelt kui ka täiskasvanud pojalt.

Ühel õhtul läks mürgel nii hulluks, et naabrid kutsusid politsei, kes viis mehed sealt korterist minema. Nad olid küll juba järgmisel päeval tagasi, kuid pereema ei tervitanud naabreid enam kunagi. Tema möödavaatav pilk ja jäik hoiak lubasid oletada, et ta pidas seda ennekuulmatuks sekkumiseks pere siseasjadesse, võib-olla isegi nurjatuks pealekaebamiseks.

Ainult naiivne arvaks, et politseivisiidiga lõppes ka vägivald selles peres. Ilmselt võtsid nad lihtsalt tooni vaiksemaks. Tõenäoliselt vajanuks too naine abi, kuid ta ise ei küsinud seda ja keegi ei pakkunud ka. Mees ja poeg polnud mingid ambaalid, aga et naine ei lebanud kunagi verisena trepikojas, ei hakanud keegi oma nina sinna ka toppima.

Hoopis teine lugu oleks olnud, kui perel olnuks koer, keda oleks näljas hoitud või õue peal pekstud. Siis oleks naabrid kaevanud kasvõi keskkonnaministrile, et jõhkrutsemist karistada. See viimane oletus oli täiesti meelevaldne. Ent paralleeli tõmbamise tingis see, et kui loomapiinamise juhtumite järel algatatakse peale politseiuurimise sageli ka rahvalik allkirjade kogumine karistuste karmistamiseks, siis inimese orjastamine või piinamine jääb lihtsalt jubedaks looks.

Eilses ja tänases Postimehes kirjutab Nils Niitra mehest, orjapidajast, kes piinas ja alandas abitus olukorras inimest viis aastat. Seda nägid pealt mehe pereliikmed, sõbrad, tuttavad, ka töökaaslased, kuid keegi ei teinud midagi. Otsitud põhjused võisid olla mõningal määral erinevad, kuid peamine on siiski omaenese nina hoidmine. Muidugi on kerge öelda, et ei tea ju, kes see täpselt on, polnud juttu, miks ta seal täpselt on ning nägi jah räbal välja, aga võib-olla ta ongi selline. Ja nii viis aastat järjest. Orjapidaja pereliikmetel, eelkõige tema naisel, pole aga isegi otsitud õigustust.

Sellest jubedast, lihtlabase ükskõiksuse pinnal sündinud loost saab teha mitu järeldust. Kuigi me arvame, et teame, ei tea me tegelikult kunagi, mis meie endi nina all toimub. Ent kui me oma nina väga hoiame ega tahagi teada, siis tuleb meil loo avalikuks saades jõhkrutsejaga kaasvastutust jagada. Ja kõik lood saavad kunagi avalikuks, sest keegi räägib alati kellelegi.

Loomapiinajatega on lihtsam: loom ei saa end ise kaitsta ja sekkumisotsus sünnib seepärast palju kergemini. Paradoksaalselt on inimohvri puhul kergem leida mittesekkumise ettekäändeid, küsides, aga miks ohver ise ei teinud seda, teist ega kolmandat. Ent samamoodi võib seda küsida meilt endilt. Ning kui sellele pole muud vastust kui «see polnud minu kodu», nagu üks tunnistaja oma tegevusetust põhjendas, siis tulebki orjapidajaga ühes häbi kanda.