Kellele tehakse telesaateid? Kuhu on jäänud televisiooni enesetunnetus? Kas rahvusringhäälingu osaks jääb vaid meelelahutus?
Tellijale
Hillar Peep: mis saab televisioonist? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
61 aastat on Eestimaal telesaateid tehtud. Televisiooni olemust on uuritud, arendatud, õpitud, õpetatud, kaitstud teadustöid. Ja nüüd, mullusel ETV juubelikonverentsil (korraldajad ERR ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool) kinnitab meediateadlane, teenekas ajakirjanduse teadusmagister Hagi Šein põhiettekandes «Liikuv pilt liikuvas ajas», et niiviisi edasi minna ei saa.
Ometi on elektroonika ja kaugnägemistehnika võimas areng andnud televaataja käsutusse sajad telekanalid, kosmoseside, internetiportaalid, Skype’i, Facebooki, Twitteri jne. Enam pole ühtegi suuremat trükiväljaannetki, millel poleks oma televisiooni (Postimees Kino, Päevaleht TV, Delfi TV jne). Hiljuti teatati et «otseülekanded mobiilist saavad üha populaarsemaks» (PM 29.03.16). Kvaliteetne pilt on ka veebikaameratel, näiteks püsiülekanded «Looduskalendrist».
Kui Marko Reikop oli interneti kaudu saanud tuttavaks kakuproua Klaaraga, on «Ringvaates» öökulli peretegemisi korduvalt näidatud. Huvilisel on võimalik jälgida ja olla kursis must-toonekure või merikotka pesaeluga kogu pesitsemisperioodi jooksul. Olukorrast saab märksa selgema ülevaate kui mõnest sotsiaalprobleemist korteriühistus, linnaosavalitsuses või riigis.
Ja siin ongi esimene probleem.
Millega peab hakkama tegelema ERRi avalik-õiguslik ETV ja kust võtta garantii, et rahvas veel ETV saateid vaatab? Muidugi kasutab ERR kõiki tehnilisi võimalusi programmi leviks ‒ alates televiisorist – internetist – taskuni. Konkurendid oma saadetega aga vastavalt taskust kuni televiisorini.
Kõige keerulisemad on logistikaprobleemid, need on juba praegu mureks. Näiteks kasvõi see, et Mati Kaal on Tallinna loomaaia tutvustamiseks ja külastajate kohalemeelitamiseks üles seadnud palju kaameraid. Elevantidele kaheksa. Samas on aga olnud juhtumeid, kui pärast kahekordset läbiklõpsutamist elevanti näha pole saanudki.
Teiseks tunnistatakse televisiooni filmilikku evolutsiooni. Artikkel Sirbis on pealkirjastatudki nii: «Filmiliku televisiooni pealetung». Televisioon aga ei ole film ja film ei ole televisioon. Film loob kunstiteoseid: dokumentaal- ja mängufilme, multi-, nuku-, kontserdi- jne filme. Televisioon toodab programmi, täna, siin ja praegu. Filmilikku televisiooni püütakse käsitleda kvaliteettelevisioonina, see näib aga mingi konglomeraadina.
Ettekandes tunnistatakse ka, et «telesotsioloogia pole enam televisiooni olemuse mõistmiseks peamine ja piisav vaatepunkt». Vastupidi, meie arvates on just sotsiaalmeedia televisiooni peamine lähtekoht! Mindud on aga lihtsama vastupanu teed. Kuna tootmisprotsess ja -vahendid on samad, matkitakse filmitootmist ja televisioon on jäetud unarusse, on oma arengus seisma jäänud, oma avalik-õiguslikku mõju ühiskonnas kaotamas.