Edward Lucase kolumn: Brexit - sõda hirmutajate ja poriloopijate vahel

Edward Lucas Foto: Liis Treimann

Hooplemine ja liialdused on poliitikas tavavaluuta. Nii Briti Euroopa Liidu liikmesuse pooldajate kui ka vastaste leeri kampaanias leidub naeruväärsel ja eemaletõukaval määral mõlemat, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Lahkumise toetajad leiutavad groteskselt statistikat, pisendavad lahkumise kulusid ja kujutavad Suurbritanniat pahatahtliku välisvandenõu ohvrina. Londoni endine linnapea ja konservatiivse partei juhiks pürgiv Boris Johnson on andnud isegi häbiväärselt mõista, et Euroopa Liit on Hitleri Kolmanda Riigi jätk.

Hirmutamine ja ülistamine

Paraku ei ole jäämise pooldajate leer kuigi palju parem. Selle peamine sõnum on hirm, millega seoses tuuakse välja EList lahkumise kulud ja liidust lahkumise pooldajate suutmatus selgitada, kuidas kaubanduslepingud ja muud tähtsaid üksikasjad lahkumise järel toimima hakkavad. See on osa argumendist, ent pole kaugeltki selle tähtsaim osa.

Suurbritannia on suur riik ja jääb püsima kas sees või väljas. Suurim oht on lahkumise mõju ülejäänud Euroopale. Lahkumine oleks meie liitlastele ja Euroopa julgeolekukorraldusele kulukas ja tõsine hoop. Reeglitel põhinev rahvusvaheline koostöö on parim viis Vladimir Putini suguste ohjeldamiseks. Olukord võiks olla mitmes mõttes palju parem, ent EList lahkumine ei tee asju paremaks, vaid muudab olukorra halvemaks.

Selle teema puhul on patt ignoreerimine. Veel halvem on asjaolu, et pooldajate kampaania keskmest kostab EList kasusaajate eneseõigustust. Paljud Briti valijad teavad, et Brüsseli otsustusprotsess eelistab omasid võõrastele. Seetõttu on kultuuri- ja teadustoetuste pälvijate häälekas kaasamine ELi liikmesuse vooruste ülistamisse mitte lihtsalt ebaveenev, vaid ka ebameeldiv.

Mõtlevate valijate dilemma

See asetab mõtlevate valijate ette dilemma. Hääl Brexiti kasuks tunduks toetusavaldusena omakasupüüdlikule ja põhimõttelagedale härra Johnsonile ja tema isegi veel vähem sümpaatsetele liitlastele – ülespuhutud Nigel Farage'ile ja riiakale (parema halvustava omadussõna puudumisel) George Gallowayle.

Kui me EList lahkume, algab nende rõõmupidu ja suureneb tõenäosus, et nad jõuavad riigi etteotsa. Jean-Claude Junckeri, Donald Tuski ja Martin Schulzi (vastavalt Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi juhid) kombinatsioon hakkab äkitselt paistma küllaltki atraktiivsena.

Paraku kaasneksid ELi poolt hääletamisega samalaadsed probleemid. Hääl ELi jäämise poolt tähendaks vaikivat heakskiitu pealiskaudse ja oportunistliku David Cameroni ja terve lipsustatud ja hästi makstud omade kildkonna tegevusele. Kas me tõesti tahame neile tõuget anda?

Veel enam, oluline osa argumentatsioonist ELi jäämiseks puudutab liidu reformitavust. Need inimesed ei tekita usaldust oma võimete vastu muuta Brüsseli võimustruktuurid õhemaks, puhtamaks ja selgemaks.

Kõlvatu poriloopimine

Referendumi tulemus otsustatakse kõige kõlvatuma poriloopimiseni langedes. Valijates rohkem vastikust tekitav leer kaotab sellele, kes on neid rohkem hirmutanud. See ei ole viis otsuse langetamiseks, mis kujundab Suurbritannia tulevikku põlvkonna vältel.

Ka üldvalimistel annavad tooni halvad argumendid, ent selle juures jääb ruumi teistele kriteeriumitele: viimaste aastate tegevus, erakonna programmid, asjasse puutuvad isikud ja Briti süsteemi eritunnusena kohalikud eripärad. Valijad annavad oma hääle neid kõiki silmas pidades. Lõpptulemuseni jõutakse läbi vajaduse moodustada valitsus ja võtta vastu seadusi. Referendumid on oma olemuselt binaarsed ja riskantsed.

Veel ei ole hilja argumente muuta ja seda oleks võimalik teha värskete, teistel elualadel tunnustust pälvinud isikute kampaaniasse toomise teel. Neil isikutel oleks võimalik esitada positiivseid väiteid sellest, miks meil ja meie sõpradel läheb paremini, kui jääme Euroopa otsustusprotsessidega tihedalt seotuks. Nende argument kaotab palju oma jõust, kui see sisaldab omakasupüüdlikku põhjust.