Euroopa Liidu liikmesriigid pole ühise armee loomise teemal edasi jõudnud lihtsal põhjusel: ükski riik ei ole kindel, et nende huvid, vaated ohule, poliitika ja strateegiakultuur ühtiksid piisavalt sellise suveräänsuse kadumise lubamiseks, kirjutavad rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku eksperdid Simon J. Smith ja David J. Glabreath veebiväljaandes The Conversation.
Osana endiste sõjaväeohvitseride hoiatusest, et Euroopa Liit õõnestab Ühendkuningriigi sõjaväelist tõhusust, avaldas briti erukindral Sir Michael Rose muret ELi plaani osas luua oma armee.
9. mai kõnes, mis andis ülevaate sellest, et Ühendkuningriik oleks turvalisem, kui see jääks Euroopa Liitu, ütles peaminister David Cameron, et ettepanekud Euroopa Liidu sõjaväe loomiseks on «luulelennulised» ning Ühendkuningriik keelustaks iga seesuguse kava.
Cameron märkis, et täielikult funktsionaalse Euroopa armee loomise retoorika ja reaalsuse vahel on suur lõhe.
Euroopa sõjaväe loomine jääb kaugesse tulevikku ja pole kindlasti paratamatu. Isegi kõige toetavamad riigid, näiteks Saksamaa, tunnistaksid seda reaalsust.
Kuna kaitseotsused jäävad Euroopa Liidu seaduste valitsustevahelisse sfääri, saab iga liikmesriik armee loomisele veto peale panna, tagades, et Ühendkuningriigi vedamise võimalus Euroopa Liidu armeesse vastu tema tahtmist jääks olematuks. Võiks isegi väita, et Ühendkuningriigi jäämine Euroopa Liitu oleks parem viis ELi armee loomise ennetamiseks kui Brexit.
Tõsi on see, et Euroopa Liidu liikmesriigid, eriti niinimetatud Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi nn suur kolmik, peaksid projekti poliitiliselt täielikult toetama. Lisaks peaksid nad ELi armee eesmärgi nimel strateegiliselt ümber töötama kõik – alates kaitse-eelarvest ja võimetest kuni käsuliinini. Sellise tegevuse toimumisest lähitulevikus pole aga märkigi ning seda mitte ainult seetõttu, et Ühendkuningriik on tavapäraseks aeglustajaks olnud.
Pole saladus, et Ühendkuningriik on Euroopa Liidu ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (CSDP) juba mõnda aega toetanud õige vastumeelselt. Erinevatel põhjustel ja teistsuguste meetoditega pole ka Prantsusmaa ja Saksamaa olnud viimasel ajal kuigi altid investeerima ELi kaitsepoliitikasse palju rohkemat kui vaid retoorikat, veel vähem siis Euroopa Liidu armeesse.
Prantsusmaa, kes on ajalooliselt olnud Euroopa kaitse toetaja, on kaotanud kindlustunde oma ELi partnerite osas, kuna nad on tõrkunud Euroopa Liidu operatsioonidele pühendumisest. Kuigi Saksamaa toetab üldiselt mitmekülgsust, väldib ta ikka veel otsuste tegemist jõu kasutamise viiside ja vajaduse kohta esile kerkinud ohtude vastu.
Brexiti debati sapisuse keskel võib andestada mõtte, et Ühendkuningriik on ainuke Euroopa Liidu riik, kes kaitseb kiivalt oma suveräänsust. Reaalsus on aga see, et suveräänsuse kaitsmine kõigi liikmesriikide poolt on Euroopa Liidu armee loomisel peamiseks takistuseks. See ei ole tingitud vaid suveräänsuse idee piiratud mõistmisest.
ELi liikmesriigid pole sellel teemal edasi jõudnud lihtsal põhjusel: ükski riik ei ole kindel, et nende huvid, vaated ohule, poliitika ja strateegiakultuur ühtiksid piisavalt sellise suveräänsuse kadumise lubamiseks. Riigid iseseisvalt pole veel valmis loobuma riiklikest eelistest ja traditsioonidest kaitse euroopastamiseks.
Kuigi päris Euroopa Liidu armee idee on tõesti luulelennuline, on liidule kaitsejõudude andmine juba tuttav – osaliselt läbi NATOsse kuuluvate Euroopa riikide, kuid ka läbi Eurocorpsi, mis on umbes 1000 sõduriga prantsuse-saksa brigaadil põhinev Prantsusmaal Alsace'is asuv rahvusvaheline üksus.
2003. aastal alanud CSDP-missioonid on olnud erinevad – alates stabilisatsioonimissioonist Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja endises Jugoslaavias ning lõpetades piraaditõrje operatsioonidega Adeni lahes.
Sõjaväeline koostöö teiste Euroopa riikidega on olnud traditsiooniline osa Teise maailmasõja järgsest julgeolekujuhtimisest, mis kujunes ja laienes Euro-Atlandi kogukonnas.
Hiljutine Euroopa Liidu julgeolekuuuringute instituudi (EUISS) raport avaldas viis tulevikukava Euroopa kaitse kohta, kus räägiti näiteks integreeritud Euroopa armeest, mis tõstaks märkimisväärselt Euroopa potentsiaalset panust NATOsse. Isegi kõige kirglikumad Euroopa Liidu sõjaväe toetajad, sealhulgas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, on varmad väitma, et tegemist pole NATO konkurendiga.
Euroopa armee loomise tõenäosus on nii kauge ja väike, et ennustuste tegemine NATO ja Euroopa kaitse tähenduse kohta on rumalus. Selleks, et tulevikus luua ELi sõjavägi, peab Euroopa olema palju enam poliitiliselt integreeritud, haakuvate strateegiliste ambitsioonidega ning teineteist täiendavate suhtumistega jõu kasutamise osas.
See tähendab, et on vaja pühenduda ka võrdsele osalusele koorma kandmisel nii USA kui Euroopa julgeoleku tagamisel. USA paistab praegu vähem hoolivat Euroopa julgeoleku vormist kui lihtsalt oma liitlaste kaitseavaldkonda panustama julgustamisest.
Muidugi võivad ka välised jõud integratsiooni hõlbustada, sealhulgas USA-poolne Euroopa julgeoleku hülgamine (näiteks NATOst eemaldumine) ja samal ajal kasvavad riskid Euroopa ida- ja lõunapiiridel. Võib ka juhtuda, et otsuseni viib 28 erineva sõjaväe ülalpidamise jätkusuutmatu kulukus majandusliku seisaku tingimustes.
Tõeline Euroopa Liidu ülemaailmne strateegia jääb ebaühtlaseks. Alaline struktureeritud koostöö on Euroopa Liidu asutamislepingu tööriist, mida saaks potentsiaalselt kasutada Euroopa Liidu kaitse paremaks integreerimiseks, kuid praegu eksisteerib see vaid paberil. ELi lahinggrupid – sõjaväeüksused, mis on võimelised kohe lähetusele minema – on idees eksisteerinud alates 2007. aastast, kuid neid ei ole kasutatud ühelgi ELi 37 missioonist ning Euroopa Liidu operatiivne peakorter jääb liikmesriikide poolt blokeerituks.
Kokkuvõttes on Euroopa Liidu armee olulisem mõttekonstruktsiooni kui päris alternatiivina. Euroopa riikide kaitsehuvides oleks rakendada enam nii NATO kui ELi seniseid võimalusi.
Simon J. Smith – Staffordshire ülikooli rahvusvaheliste suhete õppejõud
David J. Glabreath – Bathi ülikooli rahvusvahelise julgeoleku professor ning sõja ja tehnoloogia keskuse direktor.