Vabadus elada oma südametunnistuse ja parema äranägemise järgi
Juhtkiri: meie võit
13. jaanuar 2011, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kakskümmend aastat tagasi rippus Balti riikide ja kõikide meie inimeste saatus juuksekarva otsas. Täna kaks kümnendit tagasi ründasid Nõukogude Liidu siseministeeriumi eriväeosad Vilniuse teletorni, surma sai 14 ja haavata sadu inimesi.
Veretu vabanemise lugu kommunistide ikke alt kehtib kolmest Balti saatusekaaslasest vaid Eesti kohta, sest vägivald kandus ka Riiga. Ja seegi tõdemus on tinglik, vaid üht lühikest perioodi me ajaloost arvestav, sest kommunistide veresüü ja vastutus ei piirdu ometi 1991. aastaga.
Kui te loete tänasest Postimehest seda, mida toonane Postimehe ajakirjanik ja praegune kaitseväelane Peeter Tali kirjutas 1991. aasta 14. jaanuari lehe esiküljel käitumissoovitustena Eesti inimestele puhuks, kui meiegi tänavatele oleks jaanuaris saabunud sovettide tankid, tajute küllap, kui õõvastavalt tegelik oli võimalus kaotada oma elu sõjamasina roomikute all.
Külm sõda on küll suurepärane kõnekujund iseloomustamaks II maailmasõja järgset vaba maailma ja Kremli hirmuvalitsuse vahelist vastasseisu võrdluses millegi kujuteldavaga, aga eesliinil olijate ja ohvriks langenute jaoks polnud selle sisus midagi külma.
Elu kaotasid lihast ja luust inimesed. Need, kelle vabaduse eest elada, mõelda, kõnelda ja otsustada oma südametunnistuse ja parema äranägemise järgi toona võideldi, olime meie, meie vanemad ja lapsedki. Eesmärk, millest mõeldi, mille jaoks tegutseti, kirjutati ja tõepoolest ka lauldi, oli südamest tulev vabaduspüüd ja inimväärikus.
Tänasest Postimehest saate lugeda Carl Bildti vaadet toonastele sündmustele. Stockholmi Normalstorgil kogunesid regulaarselt Balti riikidest Nõukogude Liidu okupatsiooni ja otseselt elu ohustava vägivalla eest läände pagenud, et toetada oma kodumaa vabaduspüüdlusi.
Carl Bildt, selleaegne Rootsi opositsiooniliider, hilisem peaminister ja praegune välisminister, ei olnud seal juhuslik külaline – poliitiline punktivõitja –, vaid inimene, kes järjekindlalt toetas Balti rahvaste tahtmist taastada oma iseseisvus. Ta tegi seda ajal, mil paljudele teistele paistis see püüd ebarealistliku tundepuhanguna.
Bildt meenutab Boriss Jeltsini rolli, kes lendas 13. jaanuari õhtul välkvisiidile Tallinna ning Baltimaade ja Venemaa ühises avalduses tunnustati vastastikku üksteise suveräänsust. See oli Jeltsini mehine ja otsustav samm, üks neist, mis annab talle väärika koha ajaloos.
Ja loomulikult peame meenutama kõiki neid, kes ei lakanud läbi verest ja hirmust immutatud aastakümnete uskumast, et vabaduse võit on võimalik. Ei, mitte üksnes seda tahtvate rahvaste riikliku iseseisvuse, vaid ka iga inimese vabaduse ja väärikuse mõttes.