Lugejakiri: paistab, et presidendivalimistel pole tähtis mitte võit vaid osavõtt (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olav Anton
Olav Anton Foto: Erakogu

Postimehe lugeja Olav Anton meenutab varasemate presidendivalimiste kandidaate ja pakub välja võimaliku versiooni sellest, mis sügisel valimistel toimuma hakkab.

Iga nädal on lisanud presidendikandidaadi kandidaadiks mõne uue näo. Viimasena (arvatavalt mitte viimseina) astus möödunud nädalal ringi Mart Helme EKRE volikogust. Kui poleks põhiseaduse piiravat klauslit, et kandidaadi vanus peab olema vähemalt 40 aastat, oleksid «reformibroilerid» ja teiste noorparteilaste kogude liikmed juba oma tiibade kandevõimet katsetanud. Urmas Paet tõestas, et vanus ongi ainuke kriteerium. Vabaerakond esitas võimaluse, et põhiseaduse nõude 21 riigikogu liikme toetuseks kandidaadi esitamiseks, saab asendada mõistega «kandidaadi kandidaat». Allar Jõksi lisandumine tõi kaasa tõdemuse, et pole isegi riigikogu ega valimiskogu liikmeid vaja, piisab neljateistkümne kodaniku aktiivsusest. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus Kadrioru koha eest asub võitlusse üle kümne isiku.

Kandidaate on varemgi palju olnud

Ajalooline tagasivaade meenutab juba unustatud presidendikandidaate. 1992. aastal oli neid seitse: Lennart Meri, Arnold Rüütel, Jaks Lankots, Lagle Parek, Miina Hint ja Rein Taagepera. Esimest ja seni viimast korda valis presidenti esimeses voorus rahvas ja kandidaadi üles seadmiseks oli vaja koguda 10 000 toetusallkirja. Täna võiks selle nõude taaskehtestada ja kandidaatide kandidaadid muutuksid kohe tõsiseltvõetavateks. Toona loobusid M. Hint ja J. Lankots. Tähtajaks nõutavat 10 000 toetusallkirja ei suutnud koguda U. Ruus. Kaks enim hääli saanud kandidaati läksid teise vooru riigikogus ja Lennart Meri võitis Arnold Rüütlit häältega 59:31 (võiduks vajalik lihthäälte enamus 51).

1996. aastal kasutati juba tänagi kehtivat reeglistikku ja kandidaate oli viis. Riigikogus jäi president valimata, kuigi kandidaate oli vaid kaks: Lennart-Georg Meri ja Arnold Rüütel. Nad esitati uuesti ka valimiste teise vooru, kuid vajalik 2/3 häältesaak 68 jäi saamata. Valimiskogus esitati esimesse vooru viis kandidaati: lisaks eespool nimetatutele Tunne Väldo Kelam, Siiri Oviir ja Enn Tõugu. Kaks enim hääli saanud kandidaati läksid teise vooru valimiskogus ja Lennart Meri võitis Arnold Rüütlit häältega 196:126 (võiduks vajalik lihthäälte enamus 187).

2001. aastal Lennart Meri enam kandideerida ei tohtinud. Kandidaate oli viis. Riigikogus jäi president 68 hääle puudumise tõttu valimata, kuigi kandidaate oli kõigis kolmes valimisvoorus vaid kaks. Esimeses voorus Peeter Kreitzberg ja Andres Tarand. Teises voorus uuesti esitatuna ja kolmandasse vooru saajatena Peeter Kreitzberg ja Peeter Tulviste, valimiskogus lisandus kahele riigikogu kangele veel kaks: Arnold Rüütel ja Toomas Savi. Kaks enim hääli saanud kandidaati läksid teise vooru valimiskogus ja Arnold Rüütel võitis Toomas Savi häältega 186:155 (võiduks vajalik lihthäälte enamus 184).

Tekib igatsus toetusallkirjade nõude järele

2006. aastal oli kandidaatide arv kolm. Riigikogus jäi president 68 hääle puudumise tõttu valimata, kuigi kõigis kolmes valimisvoorus oli vaid üks kandidaat. Esimeses voorus Ene Ergma ja teises voorus Toomas Hendrik Ilves. Viimane kandideeris ka riigikogu kolmandas voorus ja liikus parimana valimiskokku, kus talle lisati konkureerima ametit maha panev president Arnold Rüütel. Viies voor otsustas uueks presidendiks Toomas Hendrik Ilvese häältega 174:162 (võiduks vajalik lihthäälte enamus 173). Ühe valijamehe meelemuutus jätnuks otsuse samaks, kuid kahe valija ümberotsustus oleks valimised riigikokku tagasi saatnud.

2011. aastal oli istuv president Toomas Hendrik Ilves oluliselt edukam ja võitis riigikogu esimeses voorus Indrek Tarandit häältega 73:25. Vajalik 68 riigikogu liikme toetus ületati viiega. Indrek Tarand kandideeris enda sõnul ainult selleks, et valimised ikka valimised, mitte väljavalimised oleksid. Ingliskeelne sõnapaar «elected – selected» avab mõtte palju täpsemalt.

2016. aastal Toomas Hendrik Ilves enam kandideerida ei tohi. Kandidaadi kandidaate on esitatud üle kümne. See sunnib taga igatsema 1992. aasta presidendikandidaadi esitamiseks vajalikku 10 000 toetusallkirja nõuet ja näitab asjaolu, et on aeg presidendivalimised rahvale otsustamiseks anda. Poliitikute jutt presidendi liiga tugevast mandaadist kodanike häälte läbi ei päde tänases Euroopa Liidus. Just sõnad «elected – selected» iseloomustavad tänase presidendi valimisreeglite erinevust rahva tehtavast valikust.

Vabariigi Presidendi 2016. aasta valimised toimuvad riigikogus augustis ja valimiskogus septembris. Augusti kuupäeva määrab riigikogu esimees ja valimiskogu toimub ühe kuu jooksul, arvates riigikogus kolmanda hääletusvooru toimumise päevast. Riigikogus saab kandidaate esitada 4 päeva enne I vooru. Nõutav on 21 riigikogu liikme toetus. Seega saavad omi kandidaate esitada ainult kaks suurt – Reform ja Kesk. Teiseks vooruks esitatakse uued kandidaadid, kes võivad ka esimese vooru omad olla. Seega on rohkemast kui kahest pretendendist rääkimine Reformi ja Keski puhul puhas häma. EKRE soovib oma kandidaadi Mart Helmega välja tulla alles valimiskogus ja seetõttu on nende soov valimised riigikogus «läbi kukutada».

Pealkirjas toodud olümpiadeviis iseloomustab eriti järgmisi valikuid. IRL ja sotsid peavad kandidaadi esitamiseks «koopereeruma», esitades esimeseks vooruks Eiki Nestori ja teiseks vooruks Allar Jõksi. Järjekord võib olla ka vastupidine kuid esitamisrõõmust asi kaugemale ei jõua. Vabaerakond oma kaheksa häälega tegeleb presidendivalimiste kontekstis küll asendustegevusega. Uuringutega välja tulev reitingu langus võib peituda selles, et Vabaerakond tahab poliitiliselt «olla igas pulmas peigmees ja igal peiel kadunukene».

Vabariigi President 2016 valitakse pigem valimiskogus kui riigikogus. Seega otsustavad tulemuse 335 valijameest, kellest vähemalt 168 peavad toetama I või vähemalt II voorus sama kandidaati. Teise vooru lähevad edasi esimese vooru kaks paremat ja seega on paljude kandidaatide, kes seatakse üles 4 päeva enne valimiskogu, esitamine ebatõenäoline. Valijameestest on 234 omavalitsuste esindajad, kes valitakse 7 päeva enne valimiskogu ja kellest paljud kaotavad oma positsiooni haldusreformi tulemusel. Salajasel hääletusel saab «maameestele» olema tõsine eneseületus, oma viimasel presidendivalimistel, hääle andmine valitsuskoalitsiooni väljavalitutele. Rahvaliidu järglane EKRE pakub siis oma väljavalitut.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles