Veronika Kivisilla: me ei peaks otsima, lavastama, vormima hirmu ega katastroofi – see on niikuinii meiega (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veronika Kivisilla
Veronika Kivisilla Foto: Erakogu

See oli paar päeva tagasi, kui vaatasin Kirjanike Maja nurgaaknast Harju tänavale ja nägin seal noort naist maas lamamas, käed-jalad laiali. Miski tema olekus-asendis reetis siiski, et ta ei leba seal sellepärast, et midagi oleks juhtunud, et tal oleks abi vaja, kirjutab Veronika Kivisilla Sirbis.

Aimasin, et see on mingi lavastus või katse. Peen perfonks, eks ole! Balti jaama poole asutades nägin veelgi lamajaid – Nunne tänaval, tunnelis –, nad olid võtnud mitmesuguseid poose, mis küllap pidid mõjuma ehmatavalt või traagiliselt. Minusse jäi aga hämming, mis ainult kasvas, kui pärast lugesin, et selle taga on üks Hollandi lavastaja, kes uurib ja vormib hirmu ning katastroofi ja tahab luua tänavapildis vastavaid olukordi. Miks see kõik mulle karvavõrdki korda ei läinud? Ma vaatasin maas lamavaid noori naisi ja mehi, nende moodsaid-puhtaid riideid, kus polnud tolmu- ega katastroofi­kübetki, polnud märkigi juhuslikkusest, saatuslikkusest, olid otsitud asendid, tehtud ilmed. No ei mõjunud. Ei olnud hirmus ega ehmatav ega ka naljakas mitte. Üleüldse ühtki tunnet ei tekkinud, küll aga küsimus: millega me õigupoolest tegeleme, mille peale oma aega ja raha kulutame?

Olin sama päeva hommikul käinud lugemas luuletusi puuetega lastele. Nägin neid seal end veidras asendis õõtsutamas, vaatasin nende vaevalist liikumist, kuulsin mõnda seosetult häälitsemas. Ma mõtlesin nende vanematele ja õpetajatele, nende hirmudele, päevatööle, kus vaevalt et etenduskunsti jaoks ruumi on. Kuni need lapsed on veel kodus ja koolis, ei tunne nad ise vähemalt hirmu. Kuidas nad hiljem elavad, ei tea keegi. Olin hingepõhjani liigutatud, kuidas nad pärast mu ümber tunglesid, mind katsuda ja patsutada tahtsid ja omal moel poolehoidu avaldasid. Kuidas nad ahhetasid, kui lasin pisikese taskupeegliga seinale päikesejänku. Mis näoga oli üks nääpsuke tumedapäine poiss, kes sai minult kingiks puukoorest paadikese. Sain aru, et see oli talle omamoodi päästepaat! Mis muu see olla saigi, mida muud me üldse peaksime tegema kui päästepaate – iga päev, aina päästepaate, endale ja teistele, kes neid vajavad!

Sel päeval, millest kõnelen, saime ka Jürgen Roostega kokku. Ta rääkis mulle, et oli käinud Koplis Peeteli koguduses, kus aidatakse ellu tagasi sellest vargsi eemale libisevaid noori hingi, Kopli tänavalapsi. Ma tean seda ju muidugi ammu, et kõige suuremeelsemad teod sünnivad seal, kus pole kaameraid, reportereid, klantsajakirjaartikleid, sätitud poose ega sõnu. On vaid hallid müürid, mille taga voolivad kellegi huuled palveid, mille najal me enese teadmata püsime, ja käed puukoorest päästepaate, mis hoiavad meid veel.

Me ei peaks otsima, lavastama, vormima hirmu ega katastroofi – see on niikuinii meiega. Igal pool, iga päev. Me ju teame, milline on me maailm, milliseks ta on muutunud, ja kui absurdne see ka ei tundu – seda ei suudeta siiani näha ühe ja ainsa KODUNA, elu ühe ja ainsa KINGITUSENA. Meie aga peame laskma oma häältel kõlada üle katastroofikõminast. Seda me ju ometi saame ja suudame! Peame teadma ja uskuma, et inimese hääle ja laulu, lapse naeru vägi on suurem, kaja pikem ja mõju püsivam kui pommide plahvatustel ning lööklainetel. Asugu igale valu saanud paigale peagi üks tänavamuusik, üks süütu rändlev sell, kaasas kes teab kust rentslist üles korjatud elujanuline koerake. Paigutatagu rünnaku- ja õuduse- ja kurjusekantsidesse pinke, kus esimest korda armunud ühendavad huuled, istutatagu sinna ümbrusse lilli. Muld küll mäletab, kuid andestab ja annab alati kuhjaga tagasi!

Mõtlen tihti ühele Astrid Lindgreni loole, mida vist eriti ei teata ega tunta: «Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik». Seal satub kaheksa-aastane orvuks jäänud Malin Norka vaestemajja, kus on koos kõik õnnetud ja vaevatud, näiteks Jocke-Poiss, kellelt  Jumal on aru võtnud ning kes tunneb kogu aeg suurt-suurt hirmu, kui kuuleb hääli ja peab seepärast pead vastu seina taguma. Malin tahab tuua neile natukenegi ilu ja rõõmu: ta seob Kana-Hilma kingapaelad, sest too ei saa seda oma kronksus sõrmedega ise teha, ta aitab, kui Armas Aeg pillab maha lõngakera ega suuda seda ise enam kokku kerida. Ta käib ka juhataja Pompadullaga kerjaretkel, sest juhatajagi on aru saanud: kui see tüdrukuke on ühes, antakse alati ja helde käega. Ühel õhtul kirikuõpetaja kodus kuuleb Malin juhuslikult muinasjuttu, mis teda üleni lummab, kuid meelde jääb vaid rida «heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik». Malin hakkab unistama sellisest pärnast ja paneb mulda herne, uskudes, et sellest sirgub pärn, mis Jocke-Poisile, Kana-Hilmale, Molule ja teistele elurõõmu tagasi toob. «Usu ja igatsusega läheb see korda!» ütleb ta. Ja vallasandid ootavad. Ning oh, imet – pärn sirgubki, aga ta ei helise esialgu üldsegi mitte.

Ning siis tuli Malinile pähe, et kui ta saaks anda oma hinge surnud puule, voolaks väikestesse haljendavatesse lehtedesse viimaks päris elu, siis hakkaks pärnapuu juubeldades helisema. «Aga … ilma hingeta ei saa ju keegi maa peal elada … Kuid siis ma elan ju pärnapuus, elan seal aegade lõpuni ja ööbik laulab mulle kevadistel õhtutel ja öödel ja see on nii tore!» mõtleb Malin ja annab oma hinge pärnapuule ega tule enam kunagi tagasi … Ja pärnapuu helises nii kaunilt, et vaestemajas muutus kõik ühekorraga ilusaks ja rõõmsaks. Aga Jocke-Poiss, kes oli teadagi rumal, ütles, et kui pärnapuu helises, kuulis tema oma peas ühtainust häält ja see sosistas: «See olen mina, Malin!»

Kas lapsed, eriti just Malini-sugused, lunastavad kord me ilma? Ma usun küll! Aga nende hinged peavad jääma nendele endile! Mu poeg ja tütar – nad ei tea ilmselt, aga kui vahel tulen koju väga hilja, olen katki ja ilmavalu täis, ja nemad juba magavad, siis … Siis käin tubades ja tunnen, et tütar on siin koduhaldjana toimetanud … Ta on viiulit mänginud … Ja poeg on mõelnud maailmakorrast, aga mõistagi mitte kodukorrast!, ja visanud nalja. Ja mina vajun tänutundes palvesse, sest nemad on elus ja olemas ja õhtuks tervelt kodus ja nemad on minu päästepaat. Ja ma istun enne uinumist veidi nende voodite jalutsis, kuulan nende hingamist … Nad magavad nii andunult ning tuba on nende sooja ja unelõhna täis. Ja teki alt paistavad väikese poja jalapäkad ja ma tahaks lihtsalt kummardada ning neid tänumeeles suudelda.

Ja korraga on hommik koduaias. Ma vaatan, kuidas vastavanenud toomingaõies ringutab üks putukas, kes on seal veetnud joovastava kevadöö, ma kuulen, kuidas pärnavõra heliseb, seal häälitsevad metstuvid, nende hääl ja olek on rahulik ja rammus … Ja rammukamaks kosub ka minu habras rahu.

Kõik see meie ilma kõnts võib meid vahel panna luuletama ja siis see on päris luule. Kui aga mängida, luua see kõnts kunstlikult, ei sünni sellest vähimatki – luulet ammugi mitte.

Kõige tähtsam on päästepaat!

Siis heliseb mu pärnapuu ja laulab minu ööbik!

* Autori manifest, mille ta kandis ette luuleõhtute sarja «Luule ja kõnts» lõpu­üritusel «Kõigi Kaarlite öö» 12. mail 2016.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles