Lugejakiri: kas keegi usub, et välismaalased hakkavad siia tulema, sest meil on üliäge logo? (22)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Peeter Langovits

Meie riik on nagu väga ebakindel inimene, kes kulutab kogu oma raha sellele, et teiste silmis tubli paista, kuid siis elab väga väikses korteris Kiviõlis ning sööb vaid makarone, kirjutab Postimehe lugeja Kaarel Tamm.

Ma ei ütle neil päevil enam eriti tihti välja seda, mis ma asjadest tegelikult arvan, aga täna hommikul järjekordselt mingist Eesti brändi otsimisest kuuldes tundsin, et tahan natuke sellel teemal kirjutada.

Ma ei hakka isegi küsima seda äraleierdatud küsimust, et kas sellist Eestit me siis tahtsimegi – ilmselgelt mitte. Ma ei saa lihtsalt aru, mis meie riigijuhtide pööningul küll toimub?! Miks nii palju rassida ja rapsida, et mingi Eesti logo, slogan või bränd leida? Kas keegi tõesti usub, et välismaalased hakkavad sellepärast siia riiki tulema, sest meil on üliäge logo? Kui mitme teise riigi brände te oskate peast mainida? Ma olen neid kuulnud küll, aga ausalt öeldes ei tule mulle mitte ükski pähe.

«Welcome to Estonia» peale kulutati 850 000 eurot. Vabadussammas läks maksma 6,5 miljonit eurot. Kas see kõik on siis tõesti nii oluline, et sinna raha kulutada? See on vägev, aga mul on kuri kahtlus, et nii mõnigi raskustes olev eestlane oleks hea meelega endale peavarju saanud, kui et magab tühja kõhuga seal uhke ausamba all.

Äkki oleksime hoopis Bhutaniga sarnaselt riik, kus paneme rahva heaolu ja õnne kõige esimesele kohale? Nii saaksime maailmas lisaks infotehnoloogiale, laulupeole ja puhtale loodusele tuntuks ka seetõttu, et meil on hooliv ja inimsõbralik riik. Me ei kulutaks 30 000 eurot Rakvere linnavolikogu töölaua ostmisele. Me ei soetaks sinna juurde pulte, mida keegi ei oska tööle saada. Me ei ehitaks 60 miljoni eest uut Eesti Rahva Muuseumi. Ma võiksin sääraseid näiteid jäädagi tooma.

Meie riigijuhtidele meeldib raha lolluse peale kulutada. Nende asjade asemel võiksime selle raha investeerida rahva heaolusse. Ehitame lasteaedu ja koole. Vanadekodusid ja lastekodusid. Haiglaid ja spordikeskuseid. Ilusaid parke igasse linnaosasse. Toetame põllumajandust. Veendume, et meie tänavad on korras, puhtad ja turvalised. Võiksime maksta õpetajatele head palka ja investeerida haridusse.

Koolisüsteem

Minu kooliajast on küll üsna palju aastaid juba möödas, kuid miskipärast arvan, et praegused noored õpivad enam-vähem samamoodi nagu mina omal ajal. Ikka need samad vanad õpikud, tunnid ja õppemeetodid. Ometi on elu vahepeal nii palju edasi läinud, kogu tehnoloogia ja kõik sellega kaasnev. Noor õpib tund aega Farming Simulator'i mängu mängides põllumajandusest ja ärist rohkem, kui terve veerandi jooksul geograafia õpikut lugedes. Seega võiksime olla riik mis tänapäevastab 20. sajandisse kinni jäänud õppesüsteemi. Informatsioon on nii palju kättesaadavamaks muutunud.

Kui mina algkoolis käisin, siis ei olnud meil kodus isegi arvutit (internetist rääkimata), seega ainuke võimalus midagi teada saada oli minna kooli või raamatukokku. Täna on aga igal noorel kogu olemasolev informatsioon taskus olemas. Miks me ikka õpetame neid, nagu oleks aasta 1986? Kool peaks õpetama noori mõtlema, mitte ütlema neile, mida mõelda. Paraku on just viimane põhiline, mida kool teeb. Õpi see pähe ja jäta too meelde. Selle asemel, et õpetada meid mõtlema.

Buda munk ja zen-meister Thich Nhat Hanh soovitab inimestel õppida vaid seda, mida neil enda elus parasjagu vaja läheb. Ei ole mõtet niisama igasugu fakte pähe taguda. Võib-olla mõned teist vaidlevad mulle vastu, aga mina ei ole oma kolmekümne eluaasta jooksul veel kordagi näinud väärtust sellel, et tean peast, millal Ümera lahing peeti. See teadmine ei ole minu elu mitte kuidagi paremaks muutnud.

Ajalugu võiks tunda, kuid kas nüüd ilmtingimata on vaja numbreid ja nimesid meelde jätta? Eriti nüüd, kui see informatsioon on tänapäeval paari nupuvajutuse kaugusel. Miks mitte hakata noortele õpetama hoopis programmeerimist või muud sellist? Seegi kõik arendab nende mõtlemisoskust väga hästi.

Õnnelikum rahvas

Me ei taha inimesi, kes suudavad olemasolevaid teadmisi edukalt edasi anda, vaid tahame inimesi, kes suudavad olemasolevaid teadmisi edasi arendada. Ka töös on meil palju ruumi arenemiseks. See on lausa halekoomiline, et kogu meie tehnoloogilise arenguga ei ole inimeste töökoormus kuidagi vähenenud. Pigem vastupidi! Peaaegu kellelgi ei ole vaba aega ja enamik on ületöötamisest surmväsinud. Äkki oleksime taas kord riik, kes töötab selle nimel, et inimestel oleksid lühemad tööpäevad ning neil jääks rohkem aega perekonna, sõprade, spordi ja hobide jaoks?

Elu mõte ei ole ju vaid töö ning suurim võimalik majanduskasv. Eesti võiks saada maailmas tuntuks kui riik, kus on prioriteedid selgelt paigas. Meie inimesed oleksid õnnelikud ja eluga rahulolevad. Kui inimesed on õnnelikud, siis on nad ka töiselt edukamad. Inimese isiklik heaolu mõjutab väga palju nende töötahet, inspiratsiooni, jne.

Kui meie rahvas on õnnelik, siis on ka Eesti meeldiv paik, kuhu tulla elama, tööle või niisama reisile. Kui lõpetame raha raiskamise (olgem ausad, riik maksab paljude asjade eest ikka kõvasti üle – paratamatult on sel tihti selline korruptsioonimaitse küljes), siis saame ka maksukoormist alandada. Madal maksukoormus tagab tugevama majanduse (või samasuguse majanduse väiksema tööajaga). Seega eesmärk võiks olla maksukoormuse pidev vähendamine, mitte uute maksude tutvustamine.

Riik võiks töötada nii efektiivselt kui võimalik. Mida vähem inimesi on riigi palgal, seda väiksemad on riigi kulud ja seda madalamad ka maksud. Mida madalamad on maksud, seda rohkem raha jääb rahvale kätte ja seda rohkem on raha, mida kulutada ja/või investeerida. See omakorda loob erasektoris uusi töökohti ja kasvatab majandust. Nõukogude Liidus olid kõik inimesed riigi palgal, kuid see ei tähendanud, et majandus mühinal kasvas või et inimeste elu oleks imeline. Praegu aga kulutame nii palju raha sellele, et väljast paista edukad.

Meie peaminister lendab eralennukitega ringi ja räägib valjuhäälselt sellest, kui vägev on Eestis elada. Ta räägib USA telesaates, kui vähe aega võtab meil tulu deklareerimine, kuid ta ei maini seda, kui naeruväärne on see summa. Seega, kuigi me paistame väljast edukad, elavad paljud vaesuses.

Meie riik on nagu väga ebakindel inimene, kes kulutab kogu oma raha sellele, et teiste silmis tubli paista, kuid siis elab väga väikses korteris Kiviõlis ning sööb vaid makarone. Miks meile teiste riikide arvamus või koht mingis edetabelis nii korda läheb? Võiksime tuntud olla kui alandlik ja lihtne rahvas.

Las meie riigijuhid sõidavad tagasihoidlike autodega. Neile ei ole vaja istumise alla uusi Audisid või Mercedeseid. Mis on Śkoda Octavial või Toyota Avensisel viga? Soliidsed ja vastupidavad autod ning hooldusarved on kõvasti madalamad. Miks meie riigijuhid tunnevad, et nemad väärivad paremaid asju kui rahvas, kes neile palka maksab? Ei ole see Reformierakond või IRL midagi oluliselt paremad kui Tallinna linna valitsev erakond. Samamoodi hoolitsevad vaid iseenda heaolu pärast.

Pidevalt on igasugu praamihangete või jumal teab mille ümber suured skandaalid. Ainult üks meeletu rahapõletamine käib. Mulle tundub tihti, et riigijuhid unustavad, et nad töötavad meie heaks (mitte vastupidi). Ma ei taha kellelegi öelda, kuidas ta elama peaks. Küll aga meeldiks mulle, kui teisedki selliste asjade üle mõtleksid.

Kommentaarid (22)
Copy
Tagasi üles