Populismi seostamine vaid globaliseerumise probleemidega on eksitav, potentsiaalselt ohtlike poliitiliste jõudude juured võivad olla hoopis mujal, kirjutab Daniel Gros.
Daniel Gros: kas globaliseerumine tõesti toidab populismi?
Atlandi ookeani mõlemal poolel on populism nii parem- kui vasakpoolsete seas üha populaarsem. USAs on selle kõige selgemaks lipulaevaks Vabariiklaste Partei eeldatav presidendikandidaat Donald Trump. Euroopas on sellel aga mitu haru – Hispaania vasakpoolsest erakonnast Podemos Prantsusmaa parempoolse Rahvusrindeni – kõiki ühendab samasugune opositsioon tsentristlike parteide ja riigiaparaadi vastu üldiselt. Mis põhjustab valijate kasvavat vastumeelsust status quo suhtes?
Globaliseerumise kaotajate pool
Levinuim selgitus on, et populismi tõus on kokkuvõttes «globaliseeriumise kaotajate» mäss. Nende loogika järgi on USA ja Euroopa riigijuhid erinevate vabakaubanduse tasemete poole püüdlemisega õõnestanud kodumaist tootmist ja vähendanud lihttööliste võimalusi kõrgelt tasustatud töökohtade saamiseks, mis tähendab, et tööjõud saab nüüd valida kas pikaajalise töötuse või madalapalgaliste teenindussektori töökohtade vahel. Töötajad, kel on olukorrast kõrini, seisavad nüüd väidetavalt selle nn eliidiprojekti poolt olemise eest riigiparteide vastu.
Selline selgitus võib alguses tunduda veenev. On ju tõsi, et globaliseerumine on majandusi põhjalikult muutnud, viies madalat kvalifikatsiooni nõudvad ametikohad üle arengumaadesse – punkt, mida populistid ei väsi kunagi rõhutamast.
Lisaks sellele on hariduse saamine tugevas seoses sissetulekuga ja edukusega tööturul. Peaaegu igal pool on ülikoolikraadiga inimesed palju vähem tõenäoliselt töötud, kui need, kel puudub keskharidus. Euroopas on magistrikraadiga inimestel töökoha leidmine kolm korda tõenäolisem kui neil, kel keskkool pooleli jäänud. Töötavate inimeste seas teenivad ülikooliharidusega inimesed üldiselt palju rohkem kui nende madalama haridustasemega ametivennad.
Kui need tegurid on aga põhjustanud populismi tõusu, peavad nad kuidagi olema viimaste aastate jooksul tugevnenud. Lihttööliste olukord ja väljavaated peaksid olema halvenenud kiiremini võrreldes nende kõrgema kvalifikatsiooniga saatusekaaslastega. Olukord aga pole ju selline, eriti Euroopas.
Argument nõrgeneb
Kõrgem haridustase on andnud tööturule eeliseid juba kaua aega. Saadaval olevate andmete kohaselt on palgamaksete suurus Euroopas viimase aastakümne jooksul olnud suuresti ühtlane nende ametikandjate puhul, kelle töö vajab kõrgemat haridustaset. Mõnes riigis on see küll tõusnud (Saksamaa ja Itaalia) ja teistes langenud (Prantsusmaa, Hispaania ja Ühendkuningriik). Erinevus kõrgelt haritud ja madala haridustasemega inimeste töötuses on samuti olnud üsna ühtlane ning madalama haridusega töötajad on isegi erinevust natuke tasa teinud.
Võrreldes USA ja Euroopa trende, muutub nn globaliseerumise kaotajate argument veelgi nõrgemaks. Palkade erinevus on palju suurem USAs (300-400 protsenti) kui Euroopas (50-80 protsenti). Muu tööturu statistika sisaldab sarnaseid mustreid, näidates, et kõrgharidus on Ameerika tööturul väärtuslikum. Sellest hoolimata on USA majandus vähem avatud ja mõjutatud kaubanduse poolt, kui seda on Euroopa majandus.
Populismi tõusu globaliseerumisega põhjendajate lähenemist kõigutab ka fakt, et lihttööliste osakaal (lõpetamata keskharidusega töötajate puhul) on kiiresti vähenemas. Sajandivahetusel oli lihttöölisi üle 50 protsendi rohkem kui ülikooli lõpetanuid. Praegu on aga tööturul peaaegu et rohkem ülikooli lõpetanuid kui lihttöölisi. Selle loogika kohaselt peaks globaliseerumise vastu olevate erakondade valijaskond vähenema.
Selgesõnaline selgitus selle keerulise poliitilise nähtuse kohta oleks kindlasti meeldiv, aga sellised selgitused on harva täpsed. Populismi tõus Euroopas pole mingiks erandiks.
Tõmme populistide suunas tuleb mujalt
Võtame näiteks olukorra Austrias: majandus on suhteliselt tugev ning töötus on Euroopa üks väiksemaid. Siiski õnnestus parempoolse populistliku Vabaduspartei (FPÖ) juhil Norbert Hoferil saavutada presidendivalimiste esimeses voorus võit mõlema tsentristliku partei üle. Hoferi peamiseks fookuseks oli immigratsioon.
Tõmme Hoferi immigratsioonivastase retoorika poole on paljuütlev ning peegeldab üle Põhja-Euroopa levivat laiemat mõttemustrit. Kesk üldiselt stabiilseid majandusi, tõusvaid palkasid ja madalat töötuse taset ei ole mured globaliseerumise majandusliku mõju kohta lihtsalt eriti võimsad. Selle asemel käsitlevad populistlikud parteid nagu FPÖ, Soome Põlissoomlaste erakond ja Saksamaa Alternative für Deutschland hoopis identiteedipoliitikat, mängides rahva hirmude ja pahameelega – nn ohtlikust immigratsioonist kuni väidetava Euroopa Liidule suveräänsuse kaotamiseni – kõik natsionalistlike meeleolude kütmiseks.
Euroopa lõunapoolsetes riikides muudab jätkuv eurokriisi mõju populistlikud majanduslikud argumendid aga tugevamaks. Seetõttu on seal suurem toetus vasakpoolsetel populistlikel erakondadel, kes lubavad näiteks maksusoodustusi madalapalgalistele töölistele. Kõige äärmuslikumaks näiteks on Kreeka vasakpoolse Syriza erakonna võit eelmise aasta valimistel tõotustega lõpetada kasinuspoliitika. (Võimule pääsenuna pidi Syriza muidugi kurssi muutma ja oma plaanid reaalsusega ühtlustama.)
Nimetades populismi tõusu Euroopas globaliseerumise kaotajate ülestõusuks pole ainult lihtsustav, vaid ka eksitav. Otsides potentsiaalselt ohtlike poliitiliste jõudude juuri Euroopas, peame mõistma, mis seda tegelikult ajendab – isegi kui selgitus on palju keerulisem, kui meile meeldiks.
Daniel Gros on Brüsselis asuva Euroopa poliitika uurimise keskuse juhataja ning väljaannete Economie Internationale ja International Finance toimetaja.
Copyright: Project Syndicate 2016