Neinar Seli: kogu tõde vassimisest, valetamisest, luiskamisest ja Botnicast Juhan Partsi näitel (5)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neinar Seli.
Neinar Seli. Foto: Margus Ansu

Kindlasti on Juhan Parts tuntud oma lustliku keelekasutuse ja teravmeelse mõttelennu poolest. Eesti poliitikute meistrivõistlusel demagoogitsemises talle ühtegi vastast ei ole. Ta on julge. Buldooser. Buldog. Kunstipärane sõnameister, kes tahtis õppida Tartu Ülikoolis spordiajakirjanikuks, kuid Marju Lauristin ei pidanud teda selle ameti jaoks piisavalt andekaks, mistõttu temast sai poliitik ja peaminister, vastab Tallinna Sadama endine nõukogu esimees Neinar Seli Juhan Partsi süüdistustele.

Olles pikema aja vältel jälginud meie endise majandusministri ja praeguse Eesti Euroopa Kontrollkoja kandidaadi väljaütlemisi, joonistub sellest välja väga kindel käitumismuster, mis iseloomustab teda juba aastakümneid. Nimelt valetamsies, vassimises ja saamatuses on ta konkurente ja koostööpartnereid süüdistanud järjepidevalt.

Juhan on ju jurist. Vaidleja, väitleja, õigustaja. Endine riigikontrolör jätkab käekirja, millega kõik Eesti riigikontrolörid on Eestis hiilanud – istuvad valitsuse istungil, teevad head nägu, on asjadega kaasas ning siis sõimavad avalikult, et kõik riigiametnikud on rumalad ja varganäod – või vähemalt päevavargad. Inimese käekiri elu jooksul ei muutu – muidu ei oleks allkirja võtmisel mõtet.

Milline on Juhani käekiri? Otsingumootorid annavad pealkirjade kaudu lummava pildi: «Parts süüdistas Kallast valetamises» (PM 12.01.2003), «Parts süüdistab kõrgeid riigiametnikke» (ÄP 29.08.2003), «Parts: Simson valetab, ettevõtjate tugipakett on avatud» (PM 27.09.2009), «Juhan Parts teritas riigikogus keelt» (PM 13.06.2011), «Parts nimetas Leedu valitsusliikmeid Rail Balticu pidurdamise tõttu jobudeks» (PM 18.01.2014), «Parts: Neinar Seli on vabariigi suuremaid luiskajaid» (PM 06.05.2016). Juhan, mõtle korraks oma viimasele valele! Sul oli ikka tõsine hirm selle ees, et tulen riigikogu uurimiskomisjoni ette ja räägin ka Sinu «vägitükkidest» ministrina, mida oled suutnud senini meedias ära hämada.

Miks Parts valetab?

Partsi taktika on tuimalt klassikaline segasepeks: kui sind rünnatakse, ära hakka seletama, mis on õige, vaid ründa vastu, ründa teisi ja hullemini, kui sind rünnatakse! Pigem anna (meedias) peksa. Kohe molli, see on kõige tõhusam. Nii kõvasti kui saad! Nii et veri taga!

See viib tähelepanu kõrvale ning lõpuks ei arutle ega võrdle keegi, kelle jalad on valedes lühemad, vaid meelde jääb ikka see viimane ja hullem süüdistus. Keegi ei mäleta ka seda, et jutt käis mingist jäämurdjast või millestki läbi või kuhugi sisse murdmisest. Keegi ei mäleta, mida keegi valetas. Kõigil on meeles, et näiteks Neinar Seli valetas. Kuid kas ta ikka valetas? Aus vastus on, et ei valetanud. Aga tõde on nii valus kuulata, et hakka või valetama!

 «Parim kaitse on rünnak» taktika on Juhanil selgemast selgem. Ja Partsi meelest on selle tulemus helgemast helgem. Partsile meeldib uskuda, et ta on teinud erinevaid ameteid pidades Tõeliselt Suuri Ajalooliseid Otsuseid. Riiklikult Tähtsaid. Kas ikka on?

Mõistusega inimene ei kahtlegi, et tippjuhi üheks olulisemaks oskuseks on õigel ajal õigete otsuste langetamine. Otsused on tihti keerulised, vastutusrikkad, hõlmavad suuri ja väga suuri summasid. Mõnikord pole kaalumiseks piisavalt aega või siis on mängus emotsioonid või muu häiriv või ärritav, aga mõni otsus läheb viltu siiski ka. Mõnikord lausa väga viltu. Sellest ei saa kohe aru. Vahel ilmneb vale otsus aastaid hiljem. Ning kui tõde hakkab päevavalgele kerkima ning ajakirjanikud küsimusi esitama, on kõige lihtsam viis ennast kiiresti ebamugavast olukorrast välja keerutada. Suunata tähelepanu kellelegi teisele.

Enda käitumist õigustada, näidata näpuga ning nimetada kedagi teist luiskajaks, vassijaks, valetajaks. Juhan on olnud alati kõva metsavend, millest palgid on silma nii kinni jäänud, et ta muud enam ei näegi.

Kuidas kapten Parts Botnica madalikule triivis

Nii. Aitab juhanpartsilikust filosofeerimisest tõe ja õiguse teemal. Käärime käised üles ja asume asja kallale. Jäälõhkuja Botnica ostu küsimus oli päevakorras neli aastat tagasi, aastal 2012. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul võib nii mõnigi asi meelest minna. Inimese mälu on valikuline. Me mäletame mingeid sündmusi nii, nagu me tahame neid mäletada.

Kui kõrvutada enda ammuseid mälestusi kellegi teise omadega samast ajast, siis võivad tulemused olla kardinaalselt erinevad. Poliitikutel, kes püüavad tegevpoliitikas vaatamata seal täielikule läbikukkumisele meeleheitlikult jätkata, puudub mälu muidugi sootuks. Mõnel on mälupulk, et olulisemad failid sinna salvestada, aga Juhan on vist oma mälupulga ära kaotanud.

Kaks varasemat talve olid olnud erakordselt jää- ja lumerohked ning kaubalaevade liikumine Eesti vetes oli tugevalt häiritud.

Minister andis korralduse soetada sadamale jäälõhkuja. Sadama nõukogu kahtles omaniku tahtes. Lisaks minule oli nõukogus ka teisi kahtlejaid, kas tegemist on ikkagi kõige mõistlikuma ostuga. Kuid ministri käsk oli ühene. Riigi (loe: riiki esindava ministri) tahte täitmiseks meid sinna ju määratigi.

Nagu ma ka varem olen avalikult öelnud, jätsime tookord minu initsiatiivil selle nõukogu otsuse, mis puudutas jäälõhkuja ostu, vastu võtmata. Kuid seepeale tegi Juhan Parts ainuaktsionäri otsuse, mis oli tema võimuses, ning Botnica osteti ikkagi ära. Kes täpselt ei mäleta, kuidas asi oli, võib meeldetuletuseks lugeda artiklit 11.10.2012 Äripäevast, mille pealkiri oli: «Neinar Seli: las Juhan Parts otsustab».

Murdjad, murdujad ja murdumatud

Ma saan aru, et Juhan Partsil on aastate jooksul olnud vaja tegeleda paljude erinevate projektidega, pea on olnud pulki ja palke täis, nagu Eesti Energia Narva Elektrijaamade uute plokkide ehitus ja põlevkiviprojekt Utah’s, Estonian Airi päästmine (loe: upitamine-uputamine) ja sellega koos meie maksumaksja rahaga Soome jäähoki toetamine , nii et kindlasti faktid lähevad ajapikku, võib-olla meelega, meelest ära.

Aastal 2004 läks peaminister Partsi juhitava Res Publica valimiskampaania «Murrame läbi» luhta, kuid jäämurdja Botnica ostmine murdis ennast riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni huviorbiiti siiski. Mina nii lihtsalt ei murdu. Keskendume faktidele.

Kuna mina mäletan nelja aasta taguseid sündmuseid Juhan Partsist erinevalt, otsisin välja ja toon siinkohal ära väljavõtted Tallinna Sadama nõukogu tolleaegsetest koosolekute protokollidest, kus on must-valgel kirjas, mis kuupäeval ja milliseid otsuseid sadama nõukogu langetas:

3. juuli 2012 Jäämurdja soetamisest.

Ain Kaljurand teavitas jäämurdja soetamisega seonduvatest suurematest võimalikest probleemidest ja riskidest. /…/

Priit Paiste ja Kalev Lillo avaldasid, et üldkoosolek võiks anda jäämurdja soetamist puudutavas osas ettevõtte nõukogule ja juhatusele omapoolsed selged juhised või suunise.

Nõukogu otsustas:

Võtta informatsioon teadmiseks ning juhatusel jätkata majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, rahandusministeeriumiga ja Veeteede Ametiga läbirääkimisi võimalike lahenduste leidmiseks.

hääletustulemus: poolt 8, vastu 0.

27. september 2012

Jäämurdja soetamisest.

Nõukogu otsustas:

1.1 juhatusel teha VTA-le ettepanek pikendada jäämurdetööde teostaja hanke pakkumiste esitamise tähtaega paari nädala võrra, et AS Tallinna Sadam jõuaks sel ajal läbi viia hanke jäämurdja soetamiseks;

1.2 juhatusel korraldada hange jäämurdja soetamiseks pakkumiste esitamise tähtajaga enne 09.10.2012 toimuvat nõukogu koosolekut ning esitada hanke tulemused nõukogule eelnimetatud koosolekul investeeringu tegemise üle otsustamiseks;

1.3 juhatusel informeerida jäämurdja Botnica omanikfirmat AS Tallinna Sadam poolt läbiviidavast jäämurdja hankest, eesmärgiga tagada võimalusel nende hankel osalemine;

1.4 jäämurdja soetamiseks nõukogult nõusoleku saamisel esitada pakkumine VTA poolt korraldatavale jäämurdetööde hankele tootlusega vähemalt 8,1% aastas.

9. oktoober 2012

Jäämurdja soetamisest.

Kalev Lillo ja Remo Holsmer tegid ettepaneku päevakorrapunkti osas nõukogul otsust mitte vastu võtta ja pöörduda üldkoosoleku poole jäämurdja soetamise otsuse vastuvõtmiseks.

2.1 esitada AS-i Tallinna Sadam poolne pakkumine Veeteede Ameti poolt korraldatavale jäämurdetööde hankele (tootlusega vähemalt 8,1% aastas);

2.2 omandada jäämurdja Botnica hinnaga kuni 50 milj eurot eeldusel, et eelnevalt on sõlmitud Veeteede Ametiga 10-aastane leping jäämurdetööde teostamiseks;

2.3 nõustuda jäämurdja omandamise eesmärgil laenu võtmisega summas kuni 50 milj eurot;

2.4 nõustuda vajadusel omandatava jäämurdja hüpoteegiga koormamisega laenu tagamiseks.

Punktides 2.1-2.4 toodud otsused jõustuvad üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel, millega antakse AS-ile Tallinna Sadam nõusolekud pakkumuse esitamiseks Veeteede Ameti poolt korraldatavale 10-aastasele jäämurdetööde hankele (tootlusega vähemalt 8,1% aastas), jäämurdja omandamiseks hinnaga kuni 50 milj eurot ja jäämurdja omandamiseks laenu võtmiseks summas kuni 50 milj eurot. Nõukogu esimehel esitada kooskõlas ÄS § 298 lg 2 AS-i Tallinna Sadam nõukogu poolne vastavasisuline nõue üldkoosolekule otsustamiseks.

Hääletustulemus: poolt 5; vastu 3 (Remo Holsmer, Kalev Lillo ja Neinar Seli jäid seisukohale, et nõukogu ei peaks päevakorrapunkti osas ka tingimuslikku otsust vastu võtma, kuna tegu ei ole ettevõtte põhitegevusega ja sellest tulenevalt peaks otsuse vastu võtma üldkoosolek).

Samal päeval (09. oktoobril 2012) saatsin minister Juhan Partsile vastavasisulise kirja, pealkirjaga «Jäämurde võimekuse tagamisest», mille Ärileht eelmisel nädalal avaldas.

Botnica ost vormistati Helsingis 24. oktoobril 2012.

Kes valetab, Juhan? Aga ära valeta!

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles