Ma näen, kuidas mu õpilased pelgavad üha enam, et peavad ellu astudes seisma silmitsi mõningate meie poliitiliste jõudude kujundatava maailmaga, kus nad on väärtuslikud vaid siis, kui vastavad teatud normidele, kirjutab Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre (SDE).
Seisan bioloogiaõpetajana klassi ees. Räägime inimese talitusest. See on suur ja raske teema, sest räägime nii närvisüsteemidest kui ka skisofreeniast ja Alzheimeri tõvest. Järgmine tund räägime menstruatsioonitsüklist ja rasedusvastastest vahenditest, miks nad on vajalikud ja nii nende positiivsetest kui negatiivsetest mõjudest. Miks naiste beebipillid võivad olla pikaajalise mõjuga, miks meeste beebipillid on alles väljatöötamisel. Lisaks räägime ka, kuidas looduses on väga levinud erinevad seksuaalsuhted, kus loodus ei salli mustvalget süsteemi (kasvõi näiteks see, et isased merihobukesed on need, kes kannavad järglasi). Räägime suguhaigustest, kuidas nad levivad, kuidas ennast kontrollida, kuidas nad jõudsid Eestisse, kuidas kaitsta ennast ja lähedasi ning et see ei tohiks olla tabuteema. Samuti räägime ka sellest, kuidas emastel imetajatel on isastest tugevam immuunsüsteem ja ühe emase kaotus on populatsioonile palju kulukam kui isase kaotus.
Õpilased lähevad edasi inimeseõpetuse tundi, kus räägitakse inimsuhete tüüpidest ja kuidas soostereotüübid pigem piiravad nii perekonnaliikmeid kui ühiskonda, kus ühtede inimeste heaolu tuleb teiste inimeste arvelt. Räägitakse ka, et eelduste põhjal ei saa defineerida inimeste tegelikku potentsiaali.
Siis istun maha õpilasega, kelle uurimistööd ma juhendan, ja arutame läbi tema töö allikaid: kus me peaksime olema kriitilised, miks ei tasu võtta kõike tõe pähe ja kuidas aru saada, et kuskil aetakse suust välja lamba jörpi. Päeva lõpus istun koos õpilastega arenguvestlustel, kus aina rohkem ja rohkem tuleb välja, et neil on hirm tuleviku ja ühiskonna ees.
Hirm, sest aina rohkem ja rohkem nad loevad ja kuulevad, kuidas ühiskonnas on tekkinud grupp inimesi, kes ütlevad, et lastepeks on täiesti okei asi (mille peale paar õpilast rääkis oma kõige õudsemaid lapsepõlvemälestusi), naised on ainult uue tööjõu inkubaatorid (mille peale küsis üks õpilane, et kas see, et ta tahab saada loomaarstiks, on täiesti teisejärguline ning kas tema roll on olla ainult kodus ja kasvatada lapsi?!), ja seda, et naised peavad seisma mehe kõrval, et tunda end kaitstud ja täisväärtusliku inimesena (ja mille peale peaaegu sosinal räägitakse, kuidas neid tuldi avalikus kohas käperdama meeste poolt ja neil oli häbi küsida abi, sest neile rõhutatakse, et see on nende enda süü).
Siis saab mul õpetajana hing täis – ma annan oma õpilaste eest kõik, mis on anda, aga kui mingi grupp inimesi hakkab meedia kaudu rõhutama, et naise- ja lapsepeks on okei, naised ja LGBT-inimesed ei ole täisväärtuslikud kodanikud ning valged mehed on ainuke väljapääs, et päästa Eestit, siis tuleb piir vastu ja ütlen välja, et sellist jura ei saa enam aktsepteerida.
EKRE, Odini pojad ja paremäärmuslased on endale liiga palju lubanud ja ma ei ole nõus elama Eestis, kus ühiskonnas kõlavad sellised väärarusaamad. Enamik EKRE toodetud uudistest on subjektiivne vale koos väärinformatsiooniga, mida saab kummutada paari sõrmenipsuga ja öelda, et nad valetavad. Nad ei otsi lahendusi probleemidele, vaid tekitavad probleeme juurde, et saada endale tähelepanu.
Võtame lihtsa ja teada-tuntud olukorra, et meie Eesti õpetajaskond on 48-aastane (siinkohal rõhutan, et tänu vanematele naissoost õpetajatele seisab meie haridussüsteem veel püsti ja on väga edukas) ja uusi õpetajaid ei tule piisavalt palju peale, ning EKREt ega teisi äärmustesse kaldujaid see isegi ei huvita, nad keegi ei tegutse avalikult selle nimel.
Ma pole siiamaani lugenud, et nad võtaks tõsiselt haridusvaldkonda, sest loodusteaduste õpetajana tekib tunne, et nad peaks saatma aeg-ajalt koolipinki tagasi, et alustada uuesti põhiväärtuste õpingutega, et austada ümbritsevaid inimesi. Neile jääb jalgu, et meil tuli kümmekond pagulast Eestisse, kes põgenesid sõja eest. Ehk nad keerutavad üles tolmu, et su silmad läheksid puru täis ega näeks enam hästi päikest.
Õpetajana ei ole mulle vastuvõetav, et mu õpilased peavad astuma sellisesse ühiskonda, nagu soovib EKRE. Ma tahan, et mu õpilased, olenemata nende etnilisest päritolust, seksuaalsest identiteedist, sotsiaalsest taustast või soost, läheksid ühiskonda, kus nad saaksid särada sellena, kes nad on, ja et meie keskkond soodustaks seda.
Meie kooli motoks on Anna Haava kuldsed sõnad «Me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus» ja ma järgin seda, sest tahan, et ka mu õpilased seda teeks.