Riigikogu arutab seaduseelnõu, millega antakse riigikogu liikmeile taas õigus osaleda ka kohaliku omavalitsuse volikogu töös. Kas põhiseadus on n-ö vedel ehk kas põhiseadust saab lõputult tõlgendada ja laiendada põhiseaduses sätestatud printsiipe, kirjutab endine õiguskantsler Indrek Teder.
USA ülemkohtu liige Antonin Scalia on öelnud «Mis asi küll võiks olla põhiseaduse teksti mõõdukas tõlgendus?» (vt lk 871 «1001 ideed mis on muutunud meie mõtlemist». Peatoimetaja Robert Arp, 2013.)
Olen seisukohal, et põhiseadus ei ole amorfne, vedel ja suvaliselt tõlgendatav. Parlament ajab õiget asja, tunnistades riigikogu liikme staatuse seaduse paragrahvi 24 kehtetuks. Leian, et riigikogu liikme staatuse seaduses viidatud paragrahvis on põhiseaduse § 63 lõiget 1 põhjendamata laiendatud. Selle otsese keelu, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, laiendamine kohalike omavalitsuse volikogule lähtub eeldusest, et kohaliku omavalitsuse volikogu liige on riigiametnik.
Ilmselge on paraku vastupidine – kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole riigiametnik. Peale selle on ära unustatud, et vastavalt põhiseadusele on parlamendil lai otsustusõigus. Kui midagi keelatakse, siis keelu põhjus peaks olema ilmselge. Tundub, et selles küsimuses on natuke läinud segi seadus ja põhiseadus (aga see on juba teine teema).
Riigiteenistuses olekut ei saa kõikidele kohalike omavalitsuse liikmetele eelduslikult omistada. See lõhnab natuke steitismi järele.
Samal teemal avaldatud sõnad on võib-olla vaimukad või mitte (pardid ja kannikad) aga minu arvates võiks järgida põhiseadust.