Loone väitlusklubis: valitsus oleks pronksiööl pidanud tulema inimeste sekka rääkima (11)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Reedel kell kohtusid Postimehe otse-eetri väitluses riigikogulased Eerik-Niiles Kross (RE) ja Oudekki Loone (KE), kes väitlesid selle üle, kas valitsuse tegevus 2007. aastal ja otsus pronkssõdur Tõnismäelt teisaldada oli viga.

Oudekki Loone väitis, et valitsus kukkus pronksiöö lahendamisel läbi. Oma avakõnes lausus ta, et 26. aprillil oleks tulnud alustada mitte sellega, et Tõnismäele tuuakse 400 politseinikku ja demonstreeritakse oma jõudu, vaid valitsus oleks pidanud inimestega rääkima.

«Tõnismäele oleks tulnud tuua peaminister, kes ütleb, et ma saan teist aru, ma hoolin teist ja me ei vii pronkssõdurit ära salaja – kui, siis mõlema kogukonnaga kokkuleppel,» sõnas Loone. Tema hinnangul oleks võinud valitsus akrediteerida neli aktivisti, kes saanuks väljakaevamistel osaleda ja lahendada inimeste mure läbirääkimistega. «Selle asemel mitte ükski poliitiline jõud ei rääkinud inimestega, kes sinna päeva jooksul kogunesid,» märkis Loone.

«Fakt, et rahutused toimusid Tallinna tänavatel, näitas, et valitsus oli läbi kukkunud,» väitis Loone, kelle sõnul oleks nende vältimine olnud lihtne. Nüüd aga on tulemuseks see, et paljud ei usalda valitsust, ei arva, et valitsus nende eest seisab, sest anti lubadusi, millest ükski ei pidanud.

Eerik-Niiles Kross küsis ristküsitluse osas Loonelt, et miks ta ei pea 400 politseiniku Toompeale toomist ennetavaks sammuks, kui valitsusel oli teada, et rahutusi plaanitakse. Loone jäi kindlaks, et ennetamine oleks olnud inimestega rääkimine.

Kross märkis, et valitsusel oli infot rahutuste plaanimise kohta väljastpoolt Eestit, kuid Loone polnud sellega nõus, tema sõnul ei oleks midagi jutunud, kui valitsus oleks ka meie venekeelsete kodanikega rääkima. Krossi sõnul ei olnud see võimalik, sest meeleavalduse korraldajate taktika oli kommunikatsiooni vältimine.

Eerik-Niiles Krossi seisukoht avakõnes oli, et valitsuse tegutsemine pronksiööl ei olnud viga. Ta analüüsis, kas valitsus käitus õigesti seaduse mõttes, põhiseaduse mõtte kohaselt, kriisireguleerimise mõttes taktikaliselt ning viimaks moraalikategooria järgi.

«Meil oli vastu võetud sõjahaudade kaitse seadus, selle alusel oli õigus pronkssõdur ära viia. Luureinfo näitas, et see oli ka vajalik, sest plaaniti 9. mai üritust,» meenutas Kross. Tema sõnul käitus valitsus operatiivselt ja paindlikult. «Kui mõtleme, milliseks oleks olukorda võinud eskaleeruda, siis meil saadi hakkama küll vara kaotusega, kuid välditi suuremaid ohvreid.»

Kross kiitis heaks ka taktikalise otsuse mitte liigselt rünnata meeleavalduses osalejaid, vaid kaitsta eelkõige pronkssõdurit, «sest sümboli purustamine oleks olnud palju tähtsam kui mõne poeakna lõhkumine.»

Kross  leidis, et valitsus käitus kõigis neljas punktis õigesti: «Lahendas kriisi, kahjuks oli purustusi, aga kokkuvõttes läks asi hästi, valitsus käitus moraalselt.»

Õigus meelt avaldada

Oudekki Loone küsis  Krossilt, miks jättis ta valitsuse tegevuse seaduspärasuse üle otsustamisel välja inimeste õiguse meelt avaldada. «Selle kohta tegi otsused kohus, suurem osa märatsejatest sai karistada,» vastas Kross.

Kuid Loone jätkas, nõudes, et kui umbes sadakond märatsejat sai karistatud, siis miks ei kaitstud ülejäänud 4000-5000 inimese õigusi. «Selge see, et valitsusel polnud infot, kes tuleb märatsema ja kes mitte. Küll oli selge, et osal on plaan provotseerida,» põhjendas Kross.

«Neil pidi olema plaan suruda maha veel suuremat märatsemist kui välja tuli ja see kukkus läbi. Seega kukkus valitsus veelgi rohkem läbi,» leidis Loone.

Loone heitis ette, et ükski valitsusest ega poliitikutest ei tulnud enne päikeseloojangut meelt avaldava rahva hulka nendega rääkima. Krossi sõnul oli aga olemas info, et valitsuse liikmeid kavatsetakse seal rünnata. Loone arvas, et kohaletulek oleks olnud ikkagi võimalik ja olnuks žest, mis oleks lahendanud olukorra.

Kross jäi enda juurde, et valitsuse otsus viia pronksmees ära enne kavandatavat suurmeeleavaldus oli õige taktika, sest ajas segi provotseerijate plaani Moskvas. «Seetõttu olid meeleavaldused oluliselt väiksemad.» Tema sõnul Linter ja Reva ei tahtnudki, et nendega räägitaks. «Eesmärk oli mainekahju  välismaal: näidata Eestit kui kurja natsiriiki. Eesti sai info kommunikeerimisega hakkama,» leidis Kross. «Kui kommunikatsioonis midagi ette heita, siis seda, et rahvusvahelisse meediasse jõuti väikese lõtkuga, aga arvestades rasket olukorda kodumaal, hindan, et valitsus sai sellegagi hakkama,» leidis Kross.

Enda arvamusele kindlaks jäi ka Loone: «Kõike oleks saanud vältida, kui valitsus oleks nii eesti- kui venekeelses meedias selgitanud. Kui kõigiga oleks räägitud, kui oleks lubadusi peetud, et pronkssõdur viiakse ära mitte salaja vaid austusavaldustega. Kuna ei kaitstud nende inimeste, kes hoolisid pronkssõdurist, arvamusavalduse õigust, seetõttu kaotati kord pealinnas.»

Postimehe videoväitlused

Kümnest osast koosnev saatesari valmib Eesti väitlusseltsi ja Postimehe koostöös ning läheb eetrisse reedeti. Väitlusi juhib Anna Karolin.

Väitlusklubis leiavad kajastamist ühiskonnas enim kõneainet pakkuvad teemad, väitlustes lähevad vastamisi tuntud poliitikud, arvamusliidrid ja eksperdid.  Saatesarja eesmärk on väitluskultuuri edendamine ja ühiskonnas oluliste probleemide mõtestamine.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles