1980. aastast saati esimese parteikongressi eel on Põhja-Korea valitsus suurendanud tuumarelva väljaarendamise indu, mis on kergitanud pingeid piirkonnas. Tegevus on ärevaks ja vihaseks muutnud naaberriike ja eriti Hiinat, mille president Xi Jinping ütles hiljutisel konverentsil selgesõnaliselt, et Hiina ei kavatse tolereerida kaost Korea poolsaarel, kirjutab Lancasteri ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete õppejõud Astrid Nordin veebiväljaandes The Conversation.
Samal ajal arvavad mitmed kõrvalised isikud, et Pekingi tihe suhe Pyongyangiga tähendab Hiina elutähtsat rolli Põhja-Korea ohjeldamisel, mida riik võiks soovi korral ka teha.
USA president Barack Obama kutsus Hiinat üles Põhja-Koreale rohkem survet avaldama pärast seda, kui Põhja-Korea riigipea Kim Jong-un kuulutas allveelaevast tulistatud ballistilise raketi testi «silmiavavaks õnnestumiseks». Paar päeva hiljem tõotas Obama mantlipärijaks püüdlev Donald Trump, et Valgesse Majja pääsemisel survestab ta Hiinat rohkem Põhja-Korea eest vastutust võtma. Ta hinnangul saaks Hiinat sundida, kui USA ähvardaks viia Hiina majanduskriisi sellega, et seal kaotatakse Ameerika äritegevus.
Härra Trumpil võib, aga ei pruugi olla õigus selles, et Pekingi liidrid venitavad Põhja-Korea osas sihilikult. Kui tal on aga õigus, siis mis oleksid Hiina valitsuse sellise käitumise põhjused?
Mõistmiseks pole piisav mõelda Hiina riiklike huvide peale, vaid on oluline mõelda ka Hiina kommunistliku partei (CCP) huvidele.
Need ajad on ammu möödas, kui CCP sai väita, et ta esindab Hiina revolutsiooniliste klasside huve. Partei loobus sellest teesklusest 2000ndate alguses, kui eelmise presidendi Jiang Zemini «Kolme esinduse» poliitika liitis parteiga ka väikekodanlaste ja kapitalistide klassid. Nüüd väidab valitsus end esindavat «hiinlaste suuremat enamust».
See on aga mööndus poliitilisele reaalsusele: üldsuse heakskiidu hoidmisele üheparteisüsteemi kohta on CCP juhatus toetumas majanduskasvu ja natsionalismi topeltjõule.
Partei legitiimsuse peamine allikas on majanduskasv, põhjendusega, et Hiina rahvas on rahul kommunistliku võimuga, kui nende elutingimused jätkuvalt paranevad. See paranemine sõltub aga rahumeelsest Ida-Aasiast.
See on peamine põhjus, miks Hiina toetas ÜRO uusi olulisi sanktsioone Põhja-Korea vastu, kuigi ta on üks oma naaberriigi vähestest liitlastest. President Xi kinnitas seda sõnumit kõnes piirkondlikele välisministritele Pyongyangi parteikongressi eelõhtul: «Poolsaare lähedase naabrina ei luba me kindlasti sõja või kaose tekkimist poolsaarel. Selline olukord poleks kellelegi kasulik.»
Isegi stabiilsuse küsimuse kõrvale jätmisel võib Korea poolsaarel juhtuda nii mõndagi, mis võiks ohustada Hiina majanduskasvu. Põhja-Korea on oluline kõrgekvaliteedilise söe allikas, mis kütab Hiina tööstust ja see omakorda on riigi rahvusvahelise kaubanduse aluseks. Peking paistab olevat Põhja-Koreast söe importimise keelamisega sanktsioonid rakendanud, kuid pole veel näha, kas laialdane salakaubavedu jätkub samas mahus nagu varem.
Hiina ostab umbes 90 protsenti põhjapoolse Korea ekspordist ning selle sissetulekuvoolu peatamine võib tohutult halvendada Põhja-Korea elanikke laastavat vaesust ja nälga. Inimeste liikumise suunas poleks sel juhul kahtlustki ning Peking teab, et pagulaskriisiga tegelemine pole odav.
Seetõttu pole just üllatav, et Peking on tüdinenud Pyongyangi ettearvamatutest mõõgaga vehkimistest ning eelistab toimida ettevaatlikult ja tagasihoidlikult.
Põhja-Korea on ohuks ka partei teisele peamisele legitiimsuse allikale, milleks on natsionalism – raskesti kasutatav tööriist, mida on kerge kasutaja vastu pöörata.
Natsionalistliku vaate režiimi poole hoidmise võtmeks on olnud heatahtliku juhtimise imago kultiveerimine nii riigi sees kui välismaal. Selline kuvand on abiks n-ö «Hiina ohu teooria» vastu seismiseks. Tegemist on koolkonnaga, kes näevad Hiinat kui ohtu rahvusvahelisele korrale ning on võimeline suunama ülemaailmse juhtiva arvamuse Pekingi kasuks. See omakorda võib suurendada nii rahvusvahelist kaubandust kui hiinlaste uhkust oma valitsuse üle.
Oma maine säilitamiseks peab Peking end näitama hea ja rahumeelse alternatiivina segavatele lääneriikidele, eriti riiakale ja sekkuvale USA-le. Selle jaoks paistab Peking olevat kulutanud arvestataval hulgal kapitali.
Kõige halvemaks teguriks on pikaajaline diplomaatiline tüli vaidluse all olevate Lõuna-Hiina mere alade osas, kus Peking on territoriaalses tülis mitme oma naaberriigiga. Need projektid on provotseerinud Hiina naaberriike ning ajanud mitmed hirmule, et Hiina plaanib rõhutatult laienevat kurssi. Peking väidab, et väikestele saartele ehitatud tohutud lennurajad on seal tsiviileesmärkidel ning süüdistab USAd mere militariseerimises, kuid pealtvaatajad ei ole veendunud.
Hiina kommunistlikul parteil on seega hea põhjus ettevaatlikuks poliitikaks Põhja-Korea suhtes, püüdes olla võimalikult kaugel kõigest, mida võidakse näha sellise salakavala sekkumisena, milles Pyongyang pidevalt Washingtoni süüdistab. Xi Jinping ja tema valitsus teavad, et Põhja-Koreas juhtuv ei pruugi ainult mõjutada Hiina ja tema rahva turvalisust ja edukust, vaid võib ka otsustada Hiina režiimi saatuse.