Sulev Mäeltsemees: haldusreformi eesmärk peaks olema kohaliku omavalitsemise arendamine

Sulev Mäeltsemees
, TTÜ professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sulev Mäeltsemees
Sulev Mäeltsemees Foto: Toomas Huik

TTÜ professor Sulev Mäeltsemees kirjutab, et haldusreform, mis keskendub peaasjalikult piiride muutmisele, aitab olemasolevaid puudusi ainult maskeerida, mitte aga parandada.

Eestis viidi 1990. aastate algul läbi haldusreform, mille käigus taastati kohalik omavalitsus. Väärib rõhutamist, et haldusreform tähendas toona kogukondade omavalitsemise taastamist. Piiride muutmist ja sellega peaaegu alati kerkivaid konflikte välditi siis teadlikult. Muuhulgas oli sisuliselt rajatud demokraatlikul kohalikul omavalitsusel 25 aastat tagasi hindamatu tähendus ka riikliku iseseisvuse taastamisel, mida ei tohiks unustada käesoleva aasta augustis.

Tagantjärele on tolleaegsele haldusreformile ette heidetud, et samal ajal tulnuks ka piire muuta, kuna seda olnuks siis lihtsam teha vms. Nende seisukohtade väljendajad aga ilmselt ei tea, et omajagu oli ka piiride muutmise soove, kuid need olid väga erilaadsed. Enamasti taheti küll taastada 1939. aasta vallareformi järgseid piire, ent kohati ka 1920. aastate vallapiire ning üksikutes paikkondades meeldisid inimestele koguni 1970.–1980. aastatel edukalt tegutsenud majandite (kolhooside, sovhooside) piirid.

Lisaks võib väita, et kui siis oleks piiritulpade ümberpaigutamisega tegeldud, oleks kohaliku omavalitsuse õiguslik ja majanduslik sisustamine kannatanud. Nagu praegu ju kogeme. Piirid on kõik kohaliku omavalitsuse ülesanded, nende rahastamine jms on teisejärguline, vähemalt esialgu.

Haldusreform on iseseisvuse taastamise järgse veerandsajandi jooksul aeg-ajalt ikka lainena päevakorral olnud, et siis jälle vaibuda. Sedapuhku on räägitud seitsmendast lainest, kuigi teatud tunnuste alusel oleks nagu üheksas laine, mis käib kõrgemalt kui varem, mida kinnitab ka esimest korda vastava nime all seaduseelnõu jõudmine parlamenti. Kahtlemata sõltub palju aga sellest, millist tegevust me haldusreformiks nimetame.

Korduvalt on viimasel ajal tähelepanu juhitud riigireformi mõiste ja eesmärkide hägususele. Kuid mitte väiksemad probleemid seonduvad haldusreformi mõiste mitmetähendusliku kasutamisega. Eelpool meenutasin kohaliku omavalitsuse taastamist 1990. aastate alguses. Seda tegevust võib õigustatult ka tagantjärele nimetada haldusreformiks. Hoopis teises tähenduses on meil enam-vähem sajandivahetusest kasutatud väljendit «hiiliv haldusreform», mis on peaasjalikult olnud seotud maavalitsustest ülesannete tsentraliseerimisega ministeeriumide, eelkõige ametite poolt. Piiride muutmise teemaga «hiiliv haldusreform» seotud ei olnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles