Kett on teadupärast parasjagu nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli. Eesti on riigina tilluke, ent mõnikord unustame, et koosneme ise omakorda osadest, mille eest hoolt kandes saame näidata oma suurust – otseses ja ülekantud tähenduses –, terviklikkust ja tugevust.
Meie väikseimat omavalitsust Piirissaart tabanud ränga tuleõnnetuse puhul tuleb ka riigil õlg alla panna, et saare elu edasi saaks minna. Et neil, kellele see seitse ja pool ruutkilomeetrit keset Peipsi järve tähendab kodu, säiliks usk, lootus ja teotahe. Tallinlasel võib olla päris keeruline mõelda end väikesaare oludesse, mõista, milline tähendus võib olla mingil hoonel või esemel. Tuli röövis saarerahvalt palvela, mitu elamut ja kõrvalhoonet. Materiaalsest kahjust kokkuvõttes isegi valusam võib olla emotsionaalne löök, seda tuleb mõista ja aidata saaresüda jälle üles ehitada. Moraalse toetuse tähtsust ei tasu alahinnata.
Väike Piirissaar on Eesti riigi suur rikkus. Just niisugune isevärki nähtus, mille geograafilisest ja kultuurilisest eripärast on teinegi kord kuskil rahvusvahelisel üritusel tore pajatada. Midagi sellist, mille leiavad üles kõige usinamad õhinapõhised elamusteotsijad, kes siis nähtust oma tuttavatele ja tuttavate tuttavatele jutustavad – ja siis on see, pange tähele, Eesti eripära. Saarel säilinud vanausuliste kogukond on kultuurikilluna kahtlemata kogu maailma kontekstis unikaalne. Oleks erakordselt tore ja vajalikki, et Piirissaare taastatud palvemaja avamisest saaks üleriigilise tähtsusega sündmus.
Ühel tavalisel eestlasel avaneb võib-olla vähe võimalusi meie väikest Peipsi saart toetada. Ent kui näiteks turul käies peaksid ette sattuma Piirissaarelt pärit kala või sibul, siis neid ostes avaneb igal juhul võimalus piirisaarlastele heategu teha.
Küsimusi, mida Piirissaart tabanud tuleõnnetus tõstatab, on mitu. Kustutustöödel osalenud Räpina, Tartu ja Värska päästjad tegid kahtlemata kõik, mis võimalik. Ent ikkagi peaks päästeamet juhtunut põhjalikult analüüsima: kuidas õnnestus õnnetuskohale jõudmine ja kahjutulele piiri panek ning mida oleks sellest õppida. Võib-olla sedagi, millist ennetustööd saaks ja tuleks teha. Saarel on olemas ka vabatahtlikud päästjad, kuid nende tehnika kohalike sõnul ei toiminud. Meil on teisigi püsielanikega pisisaari: Prangli, Vilsandi, Abruka… Ka nende päästetehnika ja -võimalused tasuks juhtunu kontekstis taas üle vaadata.
Täna tahaks parafraseerida neid poliitikuid ja teisi ühiskonnategelasi, kes viimastel aastatel mitmesuguste traagiliste õnnetuste puhul on rõhutanud solidaarsust kannatanutega: me kõik oleme piirissaarlased.