Väidetakse, et valitsejad ei saa olla paremad kui rahvas. Valimisreklaamid tuletavad seda eriti valusalt meelde. Samuti seda, et soolise võrdõiguslikkuse vallas pole Eesti kõigele vaatamata läinud sajandi algusest kuigi palju edasi jõudnud.
Sigrid Kõiv: kindel kannuhoidja
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
10. jaanuar 2011, 10:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühes Reformierakonna tänavuste valimiste reklaamklipis seletab töödejuhataja automehaanikule, miks valitsus ei tohiks muutuda. Sõnum selge – Reformierakond on majanduse tundmises seni tugev olnud ning kui see valitsema jääb, siis tasuvad valikud end ära: raha leiab tee ka mehaaniku taskusse ning inimesi tuleb ehk hakata lausa juurde võtma. Valimisreklaam on valimisreklaam ning selle kallal pole mõtet pikalt iriseda, aga kõrge lisandväärtusega ja innovaatilistest töökohadest pajatava retoorikaga, mis pidi olema väljapääs masust, on see piinlikus vastuolus.
Inimene, kelle palkamisest töödejuhataja unistab, on neiu, kes seisaks kohviautomaadi asemel nurgas, juuksed lehvimas, ja valaks töömeestele kohvi. Reljeefse keelekasutusega Ühenderakonna peasekretär seriaalis «Riigimehed» soovitab noorele ministrile, et pangu suurüritusel esimestesse ridadesse noortekogu tšikke, sest esteetika on oluline, mehed.
Ilmselt on ka tolles reklaamis kannuhoidjal eelkõige esteetiline väärtus. Vaevalt et ükski Reformierakonna juht näeks oma tütre tööelu algust sellisel positsioonil. Üldse, miks see tüdruk koolis ei ole? Ja kaelaradikuliidi saab vaeseke sellest ventilaatori all seismisest kindlasti.
Kui innovatsioonist rääkida, siis käib see ilmselt vaid «meestetöö» kohta. Aastaid tagasi, kui innovatsioonist Eestis alles rääkima hakati, kuulasin ühe majandusõppejõu loengut, kes seletas, mis asi see innovatsioon üldse on. Näide kommivabrikust. Masin keerab kommid paberisse, aga paber keerab ennast kommi ümbert jälle lahti. Innovatsioon on see, kui vabrikant küsib nüüd teadlaselt, kuidas panna masin paremini paberit kommi ümber keerama. See, kui vabrikant palkaks tööle neiu, kes käsitsi kommid üle keerab, ei ole innovatsioon. Ehk siis – veel paremat kohvi keetev automaat on innovatsioon, neiu kannuga seda ei ole. Või on ehk tegemist sotsiaalse töökohaga?
Kuid pole põhjust Reformierakonda silmapaistvas seksismis süüdistada. Naine, kui ta pole just Ene Ergma, teeb Eesti valimisreklaamides harva midagi asjalikku. Enamasti nõuab ta midagi tasuta (näiteks kõrgharidust), kiidab/laidab perepoliitikat (rahalised toetused) või on lihtsalt ilus. Ja et erakonnad ei saa olla meist endist paremad, siis tuleks paralleelselt peretoetusega juurutada ka naisetoetus, mida makstakse mehele või isale, kes seda nõudlikku, kuid väheväärtuslikku tööjõudu enda juures kostil hoiab.