Juhtkiri: eesmärk õndsast minevikust

Kas Eestil on mõistlik pingutada, et saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks? Vastus sõltub sellest, milliseks me ÜRO ja julgeolekunõukogu rolli tänapäeva maailmas hindame. Ja teiseks võimest seada Eesti enda välisteenistusele just praegusesse aega sobivaid, Eesti huvisid täpselt määratlevaid ülesandeid.

Vahetult teise ilmasõja järel loodud ÜRO korraldus on toonaste olude ja ootuste peegeldusena püsinud praeguseni. Julgeolekunõukogu alalised liikmed on ilmasõja võitjad ja Hiina. Igaühel neist on õigus panna resolutsioonidele veto. Selle tulemusena pole julgeolekunõukogu suutnud anda ühist ja kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikku otsust näiteks Krimmi hõivamise järel (nagu ka mitmetel varasematel ja hilisematelgi kordadel, mil julgeolekunõukogult selget sõna oodati). Teades muidugi ette, et Ukrainat rünnanud Venemaa kasutab oma vetoõigust.

On maitse küsimus, millise sõnaga iseloomustada julgeolekunõukogu, mis suurriikide vastolude korral polegi võimeline mingisugusele otsusele jõudma, ning kokkuvõttes vaadatakse rahvusvahelise õiguse rikkumisele läbi sõrmede. President Ilvese määratlused ja Mart Laari «mõttetu koht» on seejuures veel üpris diplomaatilised.

Teisalt osutatakse ilmselgete puuduste kõrval sellele, mida ÜRO Julgeolekunõukogu on suutnud maailmale olulist teha – hinnang «hambutu», «halvatud», «mõttetu» ei kehti kõigis küsimustes ühtviisi. Üks diplomaat Margus Kolga esile toodud argumentidest on, et olles julgeolekunõukogu ajutine liige, on võimalik selle masinavärki põhjalikult tundma õppida ja seal tegutsemist harjutada, mida võib olla kriisi puhkemisel tarvis.

Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo kirjutas eelmisel aastal Postimehes: «Ükskõik kui kriitiliselt ÜRO praegustesse puudustesse ja möödalaskmistesse ka suhtuda, vajadus teatud korrastatuse ja prognoositavuse järele ei kao ka tulevikus ning ÜRO panustab jätkuvalt selle korrastatuse nimel.» (PM AK 21.06.2015)

Julgeolekunõukogu laua taga istumine on riikidele prestiiži küsimus. Võib mõelda nii, nagu ütles järgmiseks presidendiks pürgiv Siim Kallas, et iga võimalust oma rahvusvahelise profiili tõstmiseks tuleb ära kasutada. Kuna me aga «iga» võimalust ilmselgelt ära kasutada ei jaksa, kerkib ikkagi küsimus, kas see on just kõige mõistlikum koht ja viis oma raha ja eelkõige inimeste vaimujõudu kasutada.

Eesmärki saada julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks on kopeeritud eelmisest välisministeeriumi arengukavast üha järgmisse ja järgmisse juba enam kui kümme aastat. President Ilvese määratlus ERRile antud intervjuus on vägagi täpne: «See pigem kuulub sinna ajastusse, kus oli tühi tunne /…/, et mis on meie järgmine suur väljakutse.» (6.05) Ei ole ühemõtteliselt head vastust küsimusele, mida Eesti soovib julgeolekunõukogusse kuulumisega saavutada.