Maitse üle teadupärast ei vaielda, vaid kakeldakse. Samuti selle üle, kus lõpeb kunst ja algavad isiklikud solvangud või isegi kuriteod. Iga seesugune vaidlus on aga otsapidi põhiõiguste ja -vabaduste vaidlus.
Juhtkiri: puhas kunst ja poliitiku märtrikroon (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurilehes Sirp ilmunud Kadi Estlandi fotomontaaž põlleloosungiga riigikogu liikmest Martin Helmest ei ole teemana midagi enneolematut. Eesti lähiajalugu on pakkunud mitu eriilmelist ühiskondlikku kunstivaidlust.
Aastal 2009, kaks aastat pärast pronkssõduri teisaldamist, korraldas kunstnik Kristina Norman Tõnismäel kurikuulsaks saanud kuldsõduri-installatsiooni. Kunstnik soovis enda sõnul eesti- ja venekeelset kogukonda lähendada ning dialoogile kutsuda. Avaliku arutelu ta saavutas, fookus läks nihkesse. Šokeeriv kunst, olgu kinos, teatris või galeriis, võib mõnikord vindi nii üle keerata, et vastuvõttu ei toimu. Nüüdisaegse kunsti kriitikud ütlevad tihti, et kunst ei suuda ühiskonda kõnetada. Siin on samuti mõttekoht.
Vaidlus Kaur Kenderi teose «Untitled 12» üle on jõudnud kohtusse. Autor, kes ise on seda nimetanud hälbekirjanduse valdkonda kuuluvaks õudusjutuks, sai süüdistuse karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Postimees on avaldanud mitu arvamusartiklit, kus Eesti tippjuristid on asunud risti vastupidistele seisukohtadele.
Eesti põhiseadus ütleb, et «igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.» Selles paragrahvis käsitletakse väljendusvabadust, mis on üks kesksemaid vabadusõigusi, mis põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi on väärtus iseenesest. «Väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu,» märgib nimetatud väljaanne.
Helme Sirbi «skandaal» paistab kulgevat eelkõige EKRE poliitiku enda seatud takti järgi. Siin ei hakata teoretiseerima postmodernistliku tsiteeriva kunsti ega kanali (kultuurileht) olemuse üle, vaid luuakse tõenäoliselt lõpuks hulgas peades lihtne kokkuvõte: «Selline on siis teie tase, s…te purki ja nimetate eesti rahva alles jäämise eest võitlevaid inimesi m…deks. Ja seda kõike lihtsa inimese raha eest.»
Selle juurde veel üleüldistav, kõiki erinevaid inimesi ühte pudrupatta segav jutt tagakiusavast ajakirjandusest, vasakpoolsetest ja millest kõigest veel.
Inimesel on õigus solvuda. Aga ei ole kohustust solvuda ega välja teha. Kui poliitik oleks vaikinud, poleks seda pilti tähelegi pandud. Helme meediamanipulaatorina aga teab milliseid (olemuselt üsna lihtsaid) lõkse seada ja sellega tähelepanu saavutada.