Paavst Franciscus on korruptsiooni nimetanud «rahva gangreeniks». USA välisminister John Kerry on andnud sellele «radikaliseerija» sildi, sest see hävitab usku seaduslikku võimu. Briti peaminister David Cameron on seda kirjeldanud kui «meie aja üht suurimat progressi vaenlast,» kirjutavad USA endine abivälisminister William J. Burns ja endine USA ühendvägede ülem admiral Mike Mullen.
Lihtsalt öeldes on korruptsioon avaliku võimu väärkasutamine isiklikeks huvideks. Nagu riigijuhid järjest näevad, on see ohuks arengule, inimväärikusele ja ülemaailmsele turvalisusele. 12. mail Londonis toimuval korruptsioonivastasel tippkohtumisel on maailma liidritel koos ettevõtluse ja kodanikuühiskonna esindajatel kriitiline võimalus see äratundmine tegevuseks muuta.
Korruptsiooni on hukka mõistetud üle kõikide kultuuride ja läbi kogu ajaloo. See on eksisteerinud sama kaua kui valitsused, kuid erinevalt muust kuritegevusest on see üle viimaste aastakümnete kasvanud järjest kõrgetasemelisemaks, tuues kaasa laastavat mõju arvutute süütute kodanike heaolule ja väärikusele.
Esiteks halvab korruptsioon arenguvõimalused. Näiteks kui avaliku hanke pettused vohavad või looduslike ressursside kasutustasud varastatakse juba allika juures või kui erasektori on monopoliseerinud kitsas ja tihedalt seotud võrgustik, on rahvas võimetu oma potentsiaali realiseerima.
Korruptsioonil on aga ka üks vähemtuntud mõju. Kui kodanikud näevad oma juhte endale rahva arvelt rikkust loomas, muutuvad nad järjest enam tusaseks ja vihaseks – need emotsioonid võivad viia rahvarahutuste ja vägivaldsete konfliktideni.
Mitmete praeguste rahvusvaheliste kriiside juured asuvad just selles dünaamikas. 2010. aastal viis korrumpeerunud politseiniku võimutsev käitumine ühe Tuneesia puuviljakaupmehe selleni, et ta pani end põlema, mis päästis valla revolutsioonid kõigis araabia maades. Protestijad nõudsid kindlate ministrite arreteerimist ja kohtu alla andmist ning varastatud vara tagamist, kuid neid nõudmisi täideti harva.
Paikades, kus valitsusametnikud naudivad oma rikastumist ja karistamatust, kasutavad kodanike viha ära äärmuslikud liikumised nagu Taliban, Boko Haram ja Islamiriik. Need rühmitused rõhutavad, et ainuke moodus korra taastamiseks on rangete käitumisnõuete kehtestamine igale üksikisikule. Ühegi abiallika ja võimaluseta rahumeelselt vastu vaielda on selline sõnakasutus muutunud järjest veenvamaks.
On selge, et korruptsiooniga peab võitlema, vähem selge aga see, kuidas. Konkureerivate nõudmistega maailmas võivad korrumpeerunud valitsused paista eluliselt tähtsate rollide kandjatena. Üks saadab sõdureid terrorismiga võitlema, teine annab kriitilise tähtsusega energiaallikaid või juurdepääsu toorainetele. Valitsusjuhid peavad valima keeruliste kompromisside vahel.
Iga erineva juhtumi jaoks parima lähenemise leidmiseks peavad valitsused probleemi tõhusamalt analüüsima – see tähendab info ja andmete kogumise parandamist. Nagu turvaekspert Sarah Chayes Briti valitsuse poolt tippkohtumisel avaldatavas esseekogumikus Against Corruption väidab, on korruptsioon tänapäeval struktureeritud tegevus, mis töötab keerukate võrgustike najal, mitte nagu organiseeritud kuritegevus (millega on sageli seotud korrumpeerunud agendid). Valitsused peavad uurima neid tegevusi ja nende tagajärgi samamoodi, nagu uuritakse rahvusvahelisi kriminaalseid või terroristide organisatsioone.
Selliste hinnangutega relvastatult peavad doonorriigid leidma abiandmisstruktuuri, mis vähendab korruptsiooniriski. Sõjaväeline või arenguabi ei ole apoliitiline. Programmid peavad olema üles ehitatud selliselt, et rahad ei jõuaks kleptokraatliku eliidi kätte. See tähendab, et korruptsioonivastaseid pingutusi ei saa enam veeretada väikeste ressurssidega spetsialistide kaela, vaid need peavad olema suuremate arenguinitsiatiivide või kallite relvasüsteemide müügi planeerimisel kesksed. Vastuvõtvad valitsused peavad aru saama, et rahastamine katkestatakse, kui nad selle raiskamise või varastamisega jätkavad.
Korruptsioon ja selle tagajärjed peavad mõjutama seda, kuidas lääneriikide ametnikud oma kolleegidega arengumaades suhtlevad. Institutsioonid, mida me kogu oma karjääri jooksul teenisime – USA välisministeerium ja USA kaitseministeerium – annavad head eeskuju. Diplomaadid sõltuvad nendest suhetest oma riiklike huvide edendamisel ning professionaalsed sidemed sõjaväeametnike vahel on vahepeal ainuke moodus poliitilises tormis vastu pidada. Nii diplomaadid kui sõjaväeohvitserid peavad olema nõus sobival ajal sammu tagasi astuma, seadma suhtlemisele tingimusi ning kasutama olemasolevat mõjuvõimu, isegi kui see võib ametivennad vihale ajada.
Hiljutised paljastused riiulifirmadega varustajate või vahendajate altkäemaksude kohta näitavad aga, et suur osa sellest mõjuvõimust on koduõuel – siseriiklikes finants- ja kinnisvaraettevõtetes, avalikes suhetes ja advokaadibüroodes, mis löövad läikima kleptokraatide imagot, ning ülikoolides, mis harivad korrumpeerunud ametnike lapsi ja võtavad neilt annetusi. USA RICO (Racketeer Influenced and Corrupt Organisations) akti kehtestamisega jalgpalli rahvusvahelise juhtorganisatsiooni FIFA ametnikele süüdistuste esitamiseks näitab, et lääne teenusepakkujatele keskendumine võib piirata korruptsiooni ka välismaiste ametnike seas.
Veel üks tähtis tööriist korruptsiooniga võitlemisel saab olema tehnoloogiline innovatsioon, mis võib vähendada väärtegude läbiviimise võimalusi, anda kodanikele jõudu ebaseadusliku praktika esiletõstmisel ning suurendada valitsuste läbinähtavust ja vastutust. Mitmes punktis on juba tehtud suuri samme – elektrooniliselt valijaks registreerimisest elektrooniliselt riigiametnikele palkade väljastamiseni. Tehnoloogia pole küll imeravim, kuid koos läbimõeldud poliitiliste reformide abil võib see oluliselt panustada võitlusesse hea valitsemise nimel.
Ühtki neist ettepanekutest ei saa olema lihtne rakendada, aga pöörates tähelepanu mitmele maailma pitsitavale kriisile, on korruptsiooniga võitlemisele tugevama fookuse andmine ülioluline. Loodame vaid, et eesootav konverents Londonis näitab ühiseid eesmärke ja pühendumust nii hädasti vajalikule tegevusele.
William J. Burns on USA endine abivälisminister ja praegune Carnegie Endowment for International Peace (Rahvusvahelise Rahu annetusfond). Admiral Mike Mullen oli USA ühendvägede ülem.
Copyright: Project Syndicate, 2016.