/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Vladimir Putin sõitis «valgel hobusel» Kremlisse 2000. aastal. Ja jäigi sinna. Räägitakse, et Venemaa teise presidendi tõstsid pukki oligarhid ja terrorism. Mõlemad väited on õiged, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin oma Venemaa lähiajalugu lahkava artikli teises osas.
Vastselt tärganud Vene uusrikkad olid ajanud kokku hiigelvarandusi oksjonitel, kus müüdi kopikate eest maha riiklike nafta-, gaasi- ja metallitööstuse ettevõtete vara. Kuid maal valitsev ebastabiilne poliitiline õhustik seadis selle rikastumise tulemused ohtu. Mõne Zjuganovi taolise sotsiaalse populisti võimulepääs oleks võinud hävitada Vene oligarhide heaolu. Seepärast korraldas Boriss Berezovski võimsa kampaania, et tõsta troonile «omamees» – Vladimir Putin.
1999. aastal kerkiski Vladimir Putin uustulnukana Venemaa poliitilisele Olümposele: teda rõhusid kogemata pealinna sattunud provintslase kompleksid ning ta tundus igati juhitava ja kokkuleppealtina. Ent Boriss Berezovski unustas, et endisi KGB-lasi ei ole olemas: kurjakuulutaval moel sai Vladimir Putinist oligarhide sõbra asemel nende vihaseim vaenlane.
Venemaa jõustruktuurid kasutasid Putinit enda Trooja hobusena Kremlis. Usutavasti oli see roll talle määratud juba ammu: Nõukogude eriteenistused, kes olid 1991. aasta augustis lüüa saanud, ihkasid revanši. Presidenditoolil kujunes Vladimir Putinist nende võidu sümbol ning KGB, luureteenistuse ja Venemaa armee kunagise suuruse taassünni pant.
Tuleb lisada, et erinevalt oligarhidest ja jõuametkondadest võttis tavaline venelane Putini presidendiameti vastu erilise vaimustuseta. 2000. aasta märtsis peetud presidendivalimistel sai Vladimir Putin 53 protsenti häältest, kommunist Gennadi Zjuganov aga peaaegu 30 protsenti. Peamiseks «kandidaadiks» oli neil valimistel aga hoopis tšetšeeni terrorism.
1992.–2000. aastal toimus Venemaal 70 terrorirünnakut, milles hukkus sadu inimesi. Ainuüksi plahvatused kahes Moskva elumajas 1999. aasta septembris nõudsid 224 inimese elu. Kogu Venemaal, Kaukaasiast Peterburini, lendasid õhku rongid, bussid, majad, metroojaamad, haiglad ja koolid. Vene ühiskonda halvas hirm. Peaaegu kõik terrorirünnakud korraldasid tšetšeeni separatistid. Kui siis Vladimir Putin raevukalt teatas, et lööb terroristid ka peldikus mättasse, oli tema võit kindlustatud. 2000. aastal ei hääletatud mitte Putini poolt, vaid terroriõuduste vastu.
Aga nagu Venemaal kombeks, pettis Vladimir Putin lihtsate inimeste ootusi: 2000.–2016. aastal toimus Venemaal üle 120 terrorirünnaku, hukkunute arv ületas tuhande piiri. Just Putini ajal hõivati 2002. aastal teatrihoone Moskvas ja pandi 2004. aastal toime Venemaa ajaloo kõige koletislikum terrorirünnak Beslanis, milles hukkus tervelt 334 inimest, neist 186 last. Just pärast seda terrorirünnakut tühistas Vladimir Putin kuberneride valimise. See otsus kujutas endast poliitilise süsteemi muutmise jätku ja uue poliitilise tegelikkuse loomise algust.
Ilmselgelt kiirgavad Kremli punased tähekesed mingeid kahjulikke laineid, mis mõjuvad hukutavalt Venemaa valitsejate psüühikale. (Muide, sellest kirjutas menukis «Metro 2033» Moskva kirjanik Dmitri Gluhhovski.)
Kremlisse sattunud inimesele muutub võim joobnustavaks mänguks, asjaks iseeneses. Juba parun John Acton leidis, et «võimul on kalduvus inimesi rikkuda ja absoluutne võim rikub absoluutselt». Kui selles on oma tõetera, siis on Vladimir Putin absoluutselt ära rikutud. Võimu külge klammerdumine on temas arenenud maaniaks.
Vladimir Putin on seadnud võrdusmärgi enda ja Venemaa vahele. Mõnikord tundub, et võimu säilitamiseks on Vladimir Putin valmis ohvriks tooma isegi Venemaa enda. Võib-olla ka koos sellega hukkuma, aga kindlasti mitte jätma riiki «orvuks», ilma «rahvuse suure juhita».
Kümne aasta vältel on Venemaa võim aktiivselt eemaldunud rahvast, see tähendab loonud süsteemi, milles võim ei sõltu absoluutselt rahvast. Selleks on innukalt muudetud valimisseadusi, alla surutud õiguste kaitsmisega tegelevaid organisatsioone, määratud kohtutesse ja valimiskomisjonidesse ametisse inimesi, kes on jäägitult truud, just isiklikult truud Vladimir Putinile (ja sõltuvad temast).
Valimispettused on aga võtnud kolossaalsed mõõtmed. Näiteks Tšetšeenias on valimistel mõnes jaoskonnas osalenute arv ületanud 100 protsenti! Venemaal on edukalt lammutatud demokraatia põhiprintsiip ehk tõdemus, et võimu allikas on rahvas. Selle asemele on laotud sootuks teistsugune vundament: võimu allikas Venemaal on Kreml.
Kõige selle juures tuleb loomulikult meeles pidada, et Vladimir Putin ei ole Venemaa poliitikas iseseisev figuur. Ta on Venemaa poliitilise maastiku dekoraator ja hoiab ülal sirmi, mille taga peituvad Venemaa tõelised isandad. Tegelik võim riigis kuulub korrumpeerunud jõustruktuuridele, mis kontrollivad Venemaa majandust ning saavad vahetult osa nafta- ja gaasileiukohtade, kullamaardlate, söekaevanduste, kaitsetööstuse, sadamate, kaubanduskettide tulust. Nende nimed on teada: vennad Rotenbergid, Timtšenko, Kovaltšuk, Miller, Setšin, Fradkov ja veel paljud eriteenistustest välja kasvanud isikud, kes on loonud isiklikud finantsimpeeriumid ja perekondlikud dünastiad.
Nende peamine tunnus on sõjakas patriotism ja imperialistlik mõttelaad. Sõnades võitlevad nad Venemaa suuruse eest. Tegelikult ei ole neile vaja mitte suurt Venemaad, vaid suurt korda, mis kindlustaks ka edasise rikastumise ja karistamatuse.
Ja kuhu jääb siis Venemaa rahvas? Miks keegi ei protesti ega tule tänavale? Kas tõesti keegi ei näe ega mõista Venemaal, et võim röövib maad, röövib Venemaa enda laste tuleviku? Muidugi, kõik näevad seda, kõik mõistavad seda. Ajalooline draama ent selles seisnebki, et Venemaal peetakse võimu niisugust käitumist absoluutselt normaalseks. Uskumine, et õiglus on saavutamatu, salliv suhtumine varastamisse, seadustest mööda vaatamine on Venemaa ühiskonda sisse kodeeritud juba rahvatarkuse, vanasõnade ja kõnekäändude tasandil.
Võimu kohta öeldakse: «Jumal kõrgel, keiser kaugel», «Tugevaga ära sõdi, rikkaga kohut käi». Rikkuse kohta: «Ausa tööga kivilossi ei ehita.» Seaduse kohta: «Seadus on nagu tiisel: kuhu pöörad, sinna käänab.» Kui Vene kaupmees võttis selli tööle, küsis ta kindlasti: «Varastama hakkad?» Kui taotleja vastas eitavalt, ta tööd ei saanud, sest ausat poeselli ei olnud ju võimalik ette kujutada. Seepärast ei olegi see, et Venemaal varastavad kõik, ühiskonnas aastasadu kedagi kuidagi ärritanud. Tänapäeva Venemaa pole siin mingi erand. Keegi isegi ei usu, et võiks üldse teisiti olla.
Venemaa võimu häbitusel pole mingeid piire. Venemaa «mundris oligarhide» lapsi määratakse kõrgetesse riigiametitesse, määratakse kõrgetele kohtadele ka suurtes kommertsettevõtetes. Leidub lausa anekdootlikke juhtumeid. Nii sai firma Rosneft juhi ja Kremli halli kardinali Igor Setšini 26-aastane poeg Ivan Setšin 2015. aasta jaanuaris ordeni «Teenete eest isamaa ees» II järgu «suure panuse eest kütuse- ja energeetikakompleksi arendamisse ja pikaajalise kohusetundliku töö eest».
See andekas nooruk töötab Rosneftis oma isa asetäitjana. Kusjuures ettevõte on riiklik. Euroopas ja Ameerikas tekitaks niisugune juhtum tohutut kära, alustataks avaliku uurimisega. Venemaal ei kehitanud keegi isegi õlgu: inimesed on absoluutselt veendunud, et asjad nii peavadki käima – kui inimese käes on juba võim, siis ta ongi kohustatud seda ära kasutama isiklikuks rikastumiseks ning oma laste ja teiste sugulaste karjääri kindlustamiseks. Venemaal astus kommunistliku partei ja töörahva liidu asemele ärimaailma ja võimu liit.
Ma mäletan hästi, milline oli elu Tomskis 1980.–1990. aastate vahetusel. Külm vesi oli majas ainult öösiti, sest nõrga surve tõttu päeval vesi kolmandast korrusest kõrgemale ei jõudnud. Sooja vett korteritele maist oktoobrini ei antud. Elekter kadus iga nädal ja me elasime küünlavalgel. Piima tuli poes oodata kolm-neli tundi, seejärel aga ründasid inimesed saabunud piimaautosid sellise hooga, et klaasikilde lendas laias kaares (piima müüdi toona klaaspudelis). Seejärel kadusid vabamüügilt tee, või, suhkur, seep. Siis kadus juba päris kõik peale tomatimahla ja äädika. Aga keegi ei tulnud tänavale protestima. Kui kehtestati toidukaardid, inimesed rõõmustasid: nüüd oli vähemalt kindel, et saab osta kas või 200 grammi võid inimese kohta kuus. Seepärast ka keegi ei protestinud.
Siis algasid uutmisaastad, inimesed tormasid tänavale ja ütlesid välja kõik, mida nad võimust arvasid. Ning rahunesid seejärel kauaks. Alles 2004. aastal algasid paljudes Venemaa linnades stiihilised pensionäride protestid, mis olid seotud sotsiaalsete reformide ja soodustuste asendamisega rahaliste väljamaksetega. Protestid hirmutasid võimu ning sealtpeale ei armasta Putin ei Venemaa pensionäre ega jutte sotsiaalsfääri reformidest.
2011. aasta talvel – 2012. aasta kevadel valgus üle Venemaa tõeliste poliitiliste meeleavalduste laine, mis oli seotud riigiduuma valimiste tulemuste võltsimisega. Need olid Venemaa protestiliikumise apoteoos ja ühtlasi lõpu algus. Saadeti erru Venemaa poliitilise süsteemi peaarhitekt Vladislav Surkov, keda süüdistati kokkumängus liberaalidega. Protestiliikumise juhtidele ja osavõtjatele algas ajujaht. Venemaa ajakirjandus ja internet läksid prokuratuuri ja FSB kontrolli alla.
On siiski alust arvata, et tegelikult korraldas Moskva ja Peterburi protestiüritused 2011. aasta detsembris ja 2012. aasta mais oma agentide kaudu Venemaa opositsiooni ridades hoopis välisluureteenistus. Nende siht oli ilmne: näidata lahkuva presidendi Medvedevi nõrkust, hirmutada uut presidenti Putinit (presidendivalimised toimusid 2012. aasta märtsis) ja kasutada proteste ära Venemaa opositsiooniliikumise purustamiseks. Kõik eesmärgid ka saavutati.
Dmitri Medvedev loobus liberaalsest retoorikast, Vladimir Putin andis kogu võimutäiuse üle jõustruktuuridele ning pööras selja suhete arendamisele Euroopa Liidu ja Ameerikaga, võttes kursi Venemaa impeeriumi taastamisele. Opositsioon emigreeris või vireleb kuidagimoodi edasi Venemaal.
Seepärast ei tasu Venemaal oodata uusi proteste ega revolutsiooni. Praegusel ajajärgul eksisteerivad võim ja rahvas kenasti sümbioosis põhimõtte järgi: meie ei sega teil elada, teie aga ärge pistke nina meie ellu. Loomulikult on rahvas harjunud hea eluga ega taha sellest loobuda. Seepärast toetatakse ka Vladimir Putinit, kuni ta suudab kindlustada talutava elatustaseme ega keera selga turumajandusele. Teatavasti sobivad turumajandus ja diktatuur päris kenasti kokku.
Mõistagi toob Venemaa majandusprobleemide kuhjumine viimaks vältimatult kaasa pettumise Putinis. Ma arvan, et tema populaarsus (toetudes minu isiklikele teaberuumi vaatlustele ja eravestlustele) ei ületa tegelikult 50 protsenti. Kuid Vladimir Vladimirovitšist ei ole saanud vihaobjekti, vaid hoopis keegi, kelle üle nalja heita ja ironiseerida. Kui homme peaks telediktor traagilise häälega teada andma, et «südametegevuse ootamatu seiskumise tõttu suri Venemaa president…», ei üllataks see kedagi.
Aga kui rahvas ikkagi hakkab ilmutama rahulolematust võimuga, on alati võimalik käivitada «väike võidukas sõda» Valgevene või Kasahstaniga «põliste vene alade» tagasivõitmiseks. Ning siis ohverdab kogu rahvas oma heaolu ja koondub suure võidu nimel juhi ümber. Kes selliseks ohvriks valmis ei ole, langeb Venemaa rahvuskaardi või Siberi uraanikaevanduste ohvriks. Rahvas saab sellest aru, seepärast ka vaikib ja on passiivne… Juba tuhat aastat… See on meie Venemaa…
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.