Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Maie: Minu lapsed ja lapselapsed elavad...

...Soomes. Eks see ole alguses omajagu raske, kui lähedased on eemal… Minu laps otsustas juba 18-aastaselt iseseisvaks saada, seega oli oskus minna lasta sel hetkel oluline. Kui noor inimene tahab, tuleb lasta tal oma teed minna. Ja kui see kõik juhtus ning mu laps endale Soomest kaaslase leidis ja sinna elama kolis, ei olnud veel korralikke telefonegi. Ühendust saada oli keeruline ning peamiselt me kirjutasime ja saatsime postkaarte.

Leian, et omal ajal olid vanemate ja laste vahelised suhted lähedasemad. See tehnoloogia ning kiirus, mis meie ümber praegu on, muudab suhted kaugemaks... Enne oli emadel ja lastel rohkem kontakti, leiti aega, et lastega koos olla; nüüd vaatan, et omavahel suheldakse aina vähem. Kui ma noor olin, siis läksin sõbrannale ukse taha, kuna polnud helistamisvõimalust. Aga praegu ei lähe ju ukse taha, vaid helistad, mistõttu on otsekontakte vähem. Oli ka aeg, kus mitu põlvkonda elasid ühe katuse all, kuid nüüdseks nihkub eraldi elamise soov aina varasemale ajale. Emadel on kindlasti rohkem muret, sest ajad on nii ettearvamatud. Emade muretsemine ei lõpe iial: olgu laps kas või 50-aastane, ikka vaatad teda kui last.

Mäletan, et algul, kui lapsed pesast välja läksid, oli ikka suur tühjustunne, aga siis sai tööl käidud ja muud huvid sinna juurde ning ajapikku harjusin uue olukorraga. Lapsed on igale emale nii südamelähedased ja kui nad tahavad pesast ära minna, ei tasu neid keelata. Las ta läheb ja proovib ning eks paljud tulevad ka tagasi. Armastus toob alati tagasi, sest see on nii tugev side terveks eluks.

Tagasi Eesti inimeste avalehele

Crisely Apri
toimetaja
Eneli Jaama
reporter
Lina Vonsavičiūtė
fotograaf
Tagasi üles