Rahvusvaheline Valuutafond ja teised organisatsioonid on viimasel ajal oma ennustused maailmamajanduse kasvu osas taas madalamaks ümber töötanud. Pole ka ime – maailma majanduses on vähe hiilgavaid kohti ning mitmed on kiiresti tuhmumas, kirjutab Roubini Global Economics eesistuja ja New Yorgi Ülikooli Sterni Ärikooli majandusprofessor Nouriel Roubini.
Arenenud majanduste hulgas on USA just kogenud kahe kvartali jooksul kasvu, mille keskmiseks üks protsent. Lisaks on rahanduslik leevendus tõstnud eurotsoonis tsüklilist taastumist, kuid potentsiaalne kasv enamikus riikides jääb kõvasti alla ühe protsendi.
Jaapanis on «abenomics» majandusel võhm väljas ning majandus on 2015. aasta keskpaigast alates aeglustunud, olles nüüd lähedal majanduslangusele. Ühendkuningriigis on ettevõtted juunikuu Euroopa Liitu jäämise referendumi ebakindluse tõttu peatanud tööjõu palkamise ja kapitali kulutamise. Teised arenenud majandused nagu Kanada, Austraalia ja Norra seisavad silmitsi vastutuulega, mille tingivad madalad kaupade hinnad.
Olukord pole parem ka tärkavates majandustes. BRICSi viie riigi hulgas kogevad kaks (Brasiilia ja Venemaa) majanduslangust, üks (Lõuna-Aafrika Vabariik) on vaevu kasvamas, teine (Hiina) on läbi elamas järsku struktuurilist aeglustumist ning Indial läheb hästi vaid seetõttu, et – India keskpanga juhatuse liikme Raghuram Rajani sõnadega öeldult – pimedate kuningriigis on ühe silmaga mees kuningas. Mitmed teised tärkavad majandused on samuti alates 2013. aastast aeglustunud, sest välised tingimused on nõrgad, majandus on habras (heade aastate lõtvade rahandus-, fiskaal- ja krediidipoliitika tõttu) ning sageli on turgudele suunatud reformid vahetatud riigikapitalismi toetavate vastu.
Olukorda halvendab veel see, et kasvupotentsiaal on langenud nii arenenud kui tärkavates majandustes. Esiteks takistavad kulutusi suured era- ja riigivõlad, mis on probleemiks eriti majanduskasvu toetavate kulutuste puhul, sest kasv kui SKP osa langes pärast ülemaailmset kriisi ja pole veel kriisieelsetele tasemetele naasnud. Järsk langus investeerimises tähendab aeglast tootmise kasvu samal ajal kui vananeva rahvastikuga arenenud maades (ja nüüd ka suureneva osakaaluga tärkavates majandustes, näiteks Hiinas, Venemaal ja Koreas) kahaneb tootmises tööjõu hulk.
Sissetuleku ja jõukuse ebavõrdsuse tõus teravdab ülemaailmset säästmist (mis on ülemaailmse investeerimislanguse osa). Kuna sissetulek on ümber jagunenud tööjõult kapitalile, voolab see neilt, kel on rohkem tarbimiskulutusi (madala ja keskmise sissetulekuga majapidamised) neile, kel on rohkem võimalik säästa (kõrge sissetulekuga majapidamised ja korporatsioonid).
Lisaks võib pikenenud tsükliline langus viia madalama arengukasvuni. Majandusteadlased nimetavad seda «hüstereesiks»: pikaajaline töötus vähendab tööliste oskusi ja inimkapitali; ning innovatsiooni seotus kapitalikaubaga viib tootmise kasvu investeeringute vähesuse tõttu püsivalt madalaks.
Lõpuks, võttes arvesse neid paljusid kasvupotentsiaali vähendavaid tegureid, on kasvupotentsiaali tõstmiseks vaja struktuurilisi reforme. Sellised reformid toimuvad nii arenenud kui tärkavates majandustes aga optimaalsest madalamatel kiirustel, sest kõik kulud ja ümberpaigutused on koondatud olevikku, kuid kasu tuleb alles pikema aja jooksul. See annab poliitilise eelise reformivastastele.
Tegelik kasv on aga jätkuvalt madalam kahanevast potentsiaalist. Valulik rahastamisvõime vähenemise protsess tähendab, et era- ja riigikulutused peavad kahanema ning säästmine suurenema, et vähendada suuri eelarvepuudujääke ja laenuvõlgasid. See protsess algas USAs pärast kinnisvaraturu langust ja laienes sealt Euroopasse ning on praegu toimumas tärkavates majandustes, mis veetsid viimase aastakümne laenuhoos.
Poliitika struktuur pole olnud ideaalne. Mitmed arenenud majandused on kiiresti pöördumas rahandusliku kokkuhoiu suunas, mistõttu on kasvu taastamise koorem pandud peaaegu täielikult ebaharilike rahanduspoliitikate õlule, millel on kahanevad kasumlikkuse määrad (kui mitte isegi ebaproduktiivne mõju).
Ka ebasümmeetriline tasaarveldamine laenu võtvate ja andvate majanduste vahel on kasvu õõnestanud. Esimene on liiga palju kulutanud ja liiga vähe säästnud, mistõttu peab ta turu sunnil vähem kulutama ja rohkem säästma, kuid teine pole olnud sunnitud rohkem kulutama ja vähem säästma. See on teravdanud ülemaailmset säästmise suurenemist ja investeerimislangust.
Hüsterees nõrgestas veel enam tegelikku kasvu. Tsükliline langus vähendas kasvupotentsiaali, mis viis veel täiendava tsüklilise nõrgenemiseni, sest kulutamine väheneb seoses ootuste madalamaks ümberhindamistega.
Maailma majanduse praegusele kimbatusele pole lihtsaid poliitilisi lahendusi. Jätkusuutmatult suured võlad peaks kiiresti ja korrapäraselt tagasi maksma, et vältida pikalevenivat (sageli kümme aastat või kauem kestvat) rahastamisvõime vähenemise protsessi. Korrapärased võlavähendamise mehhanismid pole aga suveräänsetes riikides saadaval ning neid on poliitilisest keeruline rakendada riigisiseselt majapidamistele, ettevõtetele ja rahandusinstitutsioonidele.
Ka siin oleks potentsiaalse kasvu tõstmiseks vaja struktuurilisi ja turule suunatud reforme, aga kulude ja kasumlikkuse ajajoone tõttu on sellised meetmed eriti ebapopulaarsed, kui majandus on juba langevas seisus.
Vähem keeruline ei saa olema ka ebaharilike rahanduspoliitikate kõrvale heitmine, nagu näitas USA föderaalreserv, kui andis märku, et normaliseerib rahapoliitilised intressimääread oodatust aeglasemalt. Samal ajal on rahanduspoliitika – eriti produktiivne avalik investeerimine, mis võimendab nii nõudlust kui pakkumist – jätkuvalt suurte võlgade ja eksliku kasinuse pantvangis ja seda isegi riikides, kes on finantsiliselt võimelised ette võtma aeglasemat konsolidatsiooni.
Seetõttu jääme praegu tõenäoliselt olukorda, mida Ülemaailmne Valuutafond nimetab «uueks keskpärasuseks», Larry Summers kutsub «sekulaarseks stagnatsiooniks» ja hiinlased «uueks normiks». Ärge mõistke seda aga valesti – pole midagi normaalset ega tervislikku majandustegevuses, mis suurendab ebavõrdsust ja on mitmes riigis viinud nii parem- kui vasakpoolsete seas rahvusliku vastuolemiseni poliitikale, mis seotud kaubanduse, globaliseerumise, migratsiooni, tehnoloogilise innovatsiooni ja turuga.