USA presidendi Barack Obama külaskäik Saudi Araabiasse, kus toimus Pärsia Lahe Koostöönõukogu tippkohtumine, tuli ajal, mil suhted nende kahe riigi vahel on harvadel juhtudel olnud halvemad. Siiski, olenemata sellest, kui negatiivselt ameeriklased Saudi Araabiat näevad, on riik jätkuvalt oma piirkonnas tähtsaks liitlaseks. Obamast oleks tark vastastikuseid suhteid parandada, kirjutab Princetoni ülikooli Lähis-Ida uurimise professor Bernard Haykel.
Saudi Araabiast tuleb iga üheksas üle maailma tarbitud naftabarrel, mistõttu pole ta lihtsalt keskseks jõuks maailma majandusele, vaid ka tema valitsuse stabiilsus on rahvusvahelisele korrale eluliselt tähtis. Kui Al Saudi dünastia peaks langema ja riik jagunema džihaadifraktsioonide ja -hõimude poolt juhitud rivaalitsevateks aladeks, paistaksid Süüria ning Liibüa kodusõjad võrdluses väikeste konfliktidena.
Saudi riigi kokkuvarisemise tagajärjed leviksid kiiresti Pärsia lahe naaberriikidesse, põhjustades kujuteldamatute humanitaarsete tagajärgedega piirkondliku plahvatuse. USA ei oleks võimeline vältima militaarset tõmmet piirkonda, isegi kui see oleks ainult nafta- ja gaasivarude kaitsmiseks, millest sõltub kogu maailma majandus.
USA ja Saudi Araabi vaheliste suhete allakäigu oluliseks põhjuseks on Obama otsus vähendada Ameerika otsest seotust sündmustega Lähis-Idas. Pikas intervjuus ajakirjaniku Jeffrey Goldbergiga väljendas Obama soovi, et Saudi-Araabia «jagaks» piirkonda Iraaniga, kes on nende peamiseks piirkondlikuks rivaaliks.
Obama kulutas Iraaniga tuumaleppe saavutamisele tohutult aega ja poliitilist kapitali. Ta loodab, et sanktsioonide lõpetamisega Iraani lubaduse vastu peatada oma tuumaprogramm vähemalt 15 aastaks, muudaks Iraani käitumist – muutudes vastutavamaks oma valitsustegevuses ning hüljates oma revolutsiooniplaani ja sagedase valitsusväliste osalejate (sealhulgas terrorirühmituste) kasutamise oma eesmärkide saavutamiseks.
Kui Iraan käitub Obama lootuste kohaselt, on USA-l võimalik oma sõjaväelist kohalolekut Pärsia lahe juures vähendada. Kui Iraani juhid lõpetavad terrorismipropaganda, lisandub Obama pärandisse veel üks oluline välispoliitiline saavutus.
Paraku, nii Obama kui Lähis-Ida kahjuks, on see strateegia läbi kukkumas. USA varju taganemisel on Saudi Araabia ja Iraan oma huvide saavutamiseks muutunud agressiivsemateks ja isegi vastutustundetumateks. Iraan on püsivalt nii Süüria presidendi Bashar al-Assadi kui Baghdadi šiiameelse valitsuse peamiseks toetajaks, muutes end suurimaks panustajaks mõlema riigi humanitaarkatastroofi, kus sunniitidest araablased moodustavad suurima osa vägivalla ohvritest.
Saudi Araabia käitumine on muutunud veelgi dramaatilisemalt olukorras, mida nähakse USA-poolse hülgamisena. Kuningriigi võimud on veendunud, et Obama valitsus ei toeta neid enam ning on seadnud küsimärgi alla aastakümnete pikkuse suhte, milles Ameerika tagas Saudi Araabia turvalisuse vastutasuks majandusliku ja poliitilise toe eest.
Pealinnas Riyadhis küsitakse ameeriklastelt tihti, kas Obama lähenemine on erandiks või püsivaks nähtuseks USA poliitikas Pärsia lahe riikide suhtes.
Obama poliitika on viinud kuningriigi murdma pikaajalist vaikiva diplomaatia ja telgitaguste manöövrite traditsiooni. Selle asemel on Saudi Araabia muutunud agressiivseks ja militaristlikuks, katkestades diplomaatilised suhted Iraaniga ja rahalise abi andmise Liibanonile ning sõdinud otsusele jõudmatult, kuid laastavalt, Jeemenis, mida riik näeb Iraani puhvrina.
Kõige hiljutisema sündmusena ähvardas Saudi Araabia USA finantsvara mahamüümisega, kui Kongress peaks rakendama seadust, mis jätab nende riigivõimud kaitseta 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute kohtuasjade ees.
Suhete parandamine ei saa lihtne olema. Pärsia lahe riikidele rohkemate relvade müümise pakkumine, mille Obama kindlasti teeb, tõenäoliselt pigem julgustab kohalikke osalejaid, lisades veelgi õli tulle. Ta saavutaks palju rohkem, kui ta annaks selgesõnalise lubaduse, et USA astub Pärsia lahe riikide kaitseks välja igasuguses vormis tuleva välise agressiooni vastu.
Antud lüke ei oleks ennekuulmatu. USA presidendid Jimmy Carter ja Ronald Reagan esitasid samasuguseid garantiisid ning Obama kordaks ja tugevdaks seda lubadust, võttes arvesse tegurit, et Iraan võib kasutada valitsusväliseid osalisi. Selline avaldus muudaks Iraani ettevaatlikumaks ning rahustaks tunduvalt Saudi kuninga Salmani ärevust.
Vastutasuks saaks USA küsida soodustusi siseriiklikel ja piirkondlikel tasanditel. Ameerika on ajalooliselt kaua huvitunud Saudi Araabia riigisisesest tegevusest. USA seotus oli eriti tugev presidentide John F. Kennedy ja Gerald Fordi ametiaegadel ning kestis 1990ndate aastateni.
Kuningriik on hiljuti asunud läbi viima suuri reforme oma valitsuse ja majanduse ümberstruktureerimises. USA saaks nõuda, et kuningriik suurendaks selle püüdluse osana ka oma poliitilist vastutust ja naftatulu jaotumise läbinähtavust. Nende reformide läbiviimine tagaks monarhia kestmajäämise ja riigi stabiilsuse. USA võib sel juhul ka utsitada Saudi valitsust alustama läbirääkimisi Iraaniga, mis vähendaks laialdaselt pingeid näiteks Iraagis, Liibanonis, Bahreinis ja Jeemenis.
Sõjad Iraagis ja Süürias ei lõppe enne, kui Iraan ja Süüria jõuavad kokkuleppele. See vajab aga USA-poolset vahendamist. Kui Lähis-Ida olukord jätkub praeguses voolus USA juhtimiseta, on pigem varem kui hiljem peaaegu kindlasti vaja USA-poolset sõjalist sekkumist. Saudi Araabi ja Iraan võivad end ühel päeval leida Lähis-Ida jagamas, aga ainult siis, kui USA on vahekohtunikuna kohal.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org