Inimestele meeldib ikka uskuda müstilistesse juhtumitesse. Paljude õnneks on kihlveokontorite kaudu võimalik nende pealt ka raha teenida. Ulmelisi pakkumisi leiab seejuures meeletult. Näiteks 500-kordselt on võimalik raha tagasi saada, kui peaks avastatama Loch Nessi koletis. Panustatud summa tooks 2000-kordselt tagasi, kui peaks selguma, et 1977. aastal surnud Elvis Presley on ikkagi elus. Eelmisel suvel oli võimalik panustada aga millegi veelgi ebatõenäolisema peale.
Suured Inglismaa kihlveokontorid pakkusid eelmisel suvel, et napilt Premier League’i püsima jäänud Leicester City meistritiitli võitmise korral hooajal 2015/16 makstakse raha tagasi 5000-kordselt (Inglismaa kihlveokontorid kaotasid eilse päevaga miljoneid, kuna ustavad fännid panustavad ikka oma lemmikutele). Ehk siis – Leicesteri kroonimist Inglismaa meistriks peeti kümme korda ebatõenäolisemaks kui Loch Nessi koletise avastamist. Meenutades viimast tõeliselt suurt üllatust jalgpallis, kui Kreeka krooniti 2004. aastal Euroopa meistriks, siis selle juhtumise tõenäosuseks peeti enne turniiri algust vaid 150:1.
Eile oligi kogu jalgpallimaailm Leicesteri vägiteost vaimustuses ja nende imelisest teekonnast räägitakse veel aastakümneid. Ime on nüüd ära nähtud, kuid vaatamata muinasloo tõelisuseks saamisele läheb elu omasoodu ikka edasi.
Võiks ju arvata, et paljud ülirikkad klubid nägid nüüd, et ka väikemate kulutustega on võimalik tippu jõuda, kuid reaalsuses ei muuda see midagi. Esiteks on rikaste omanike valduses olevad ja majanduslikult heal järjel klubid huvitatud stabiilsest tipus püsimisest, mitte ühekordsest sähvatusest. Nii antakse ka Leicesteris endale aru, et tänavune triumf oli midagi erakordset, ja järgmisel hooajal sihitakse Inglismaal kohta esikümnes.
Teiseks ei käi jalgpallimaailmas rikkast vaeseks saamine niisama lihtsalt. Manchester City ja Londoni Chelsea võivad ju mingil hetkel otsustada, et nüüd kulutatakse mängijate ostmisele vähem, kuid rikaste omanike valduses olles pole neil ikka võimalik lauale laduda vähem raha kui vaesematel klubidel.
Jalgpallituru lihtne loogika ütleb, et võetakse sealt, kust on võtta. Piltlikult öeldes, kui Saksamaa kõrgliiga tagumise poole klubi jaoks maksab üks mängija miljon eurot, siis Premier League’i keskmik peab sama mehe eest välja käima kaks miljonit ja näiteks Manchester City kolm miljonit eurot.
Lisaks on ka Leicester nüüd varasemast tunduvalt rikkam – rahalises mõttes tõustakse Premier League’i tagumisest otsast jõudsalt kõrgemale, kuna suurenevad teleraha, reklaamlepingud, klubi nänni müük, ja lisaks saavad nad tuleva hooaja alguses elada edasi unistuses, sest ees ootavad mängud Meistrite liigas. See tähendab veelgi lisaraha.