Töörahva pühal, 1. mail toimus Berliinis hulk traditsioonilisi demonstratsioone, kus üksteise järel sammusid revolutsiooniliselt meelestatud huvigrupid, igaüks oma nõudmistega. Pärast kõlavaid nõudmisi minnakse sellistelt üritustelt aga alati edasi pidutsema ning tugevast protestivaimust hoolimata lahendusi ei kõla, kirjutab Berliini sattunud näitleja Toomas Täht.
Kell kümme hommikul alustas Saksa ametiühingute liit pea 20 000 osavõtjaga oma tavapärast rongkäiku Brandenburgi väravate poole. Huvitav oli asjaolu, et sel aastal liitusid nendega ka USAga plaanitavate vabakaubanduslepete (TTIP) vastased demonstrandid, sest sellega kritiseeritakse sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) kui ühe ametiühingute eest seisva partei ametlikke positsioone. TTIP vastu protesteerimine pole iseenesest Saksamaal midagi uut: viimane suur, kümnete tuhandete osavõtjatega meeleavaldus toimus alles äsja USA president Barack Obama visiidi eel Hannoveris. See möödus vahejuhtumiteta.
Päeva jooksul toimusid Berliini kaugemates linnaosade veel mõned pisikesed, 50 osavõtjaga parempopulistliku natsionaaldemokraatliku partei (NPD) liikmete meeleavaldused, mille vastu protestis omakorda pea 400 inimeset.
Teine tähtis – kuid palju vastuolulisem – demonstratsioon on erinevate, peamiselt vasakpoolsete organisatsioonide ja teiste väiksemate poliitiliste ühenduste protestimarss läbi Kreuzbergi linnaosa. Kuna olen ise Kreuzbergis mitu aastat elanud ja mõnedel väljaastumistel osalenud, tuli tahtmine juba Berliini sattudes ka sellele pilk peale heita.
Alati kell 18.oo algav «Revolutsiooniline 1. mai demonstratsioon» startis Morizplatzilt sõjaka motoga «Grenzenloser Widerstand – gegen Krieg & Kapital für die soziale Revolution weltweit!» («Piiritu vastupanu – sõja ja kapitali vastu, ülemaailmse sotsiaalse revolutsiooni nimel»). Sotsiaalse revolutsiooni konkreetsemaks elluviimiseks nõudsid protestijad muuhulgas solidaarsust põgenikega ning avaldasid meelt linnaosade gentrifikatsiooniga seotud üürnike pealesunnitud väljakolimise vastu.
Rongkäigust osavõtjad on tavaliselt enamikus noored inimesed, kokku tulnud kõikjalt Saksamaalt ning teistest naaberriikidest. Põhiosa demonstrante liigub kindlates gruppides, plakatite ja loosungitega eraldatud rühmades. Neid saadavad tavalised linnanoored, kelle jaoks kuulub sellel demonstratsioonil osalemine 1. mai pidustuste juurde. Alati võib näha musti, punaseid ja ka Palestiina ning Kurdistani lippe.
Rongkäigu erilisim grupp on «Schwarzer Block» ehk must blokk, üleni musta riietatud ja päikeseprille kandvad peamiselt meesoost demonstrandid, kes näitavad oma politseivaenulikku hoiakut vastavasisuliste hõigete ja plakatitega.
Juba aastaid ei ole sellel nii kurikuulsal demonstratsioonil siiski midagi tõsist juhtunud. Varem tõi politsei kindlameelsus ja kohati väga jõhker reageerimine ning meeleavaldajate provotseeriv käitumine ja ärev õhkkond kaasa kaasa ohtrat vandaalistemist. Selle alla mahtus nii tänavasillutise ülesvõtmine kui pankade, (suur)korporatsioonide ja ka lihtsalt liiga värviliste reklaamakende ründamine. Nüüd kasutatakse hästi toimivaid maharahustamisvõtteid: massilist filmimist, teatud ristmike ajutiseks ehitusplatsiks muutmist ning vägivaldsusega silma paistvate demonstrantide eemale viimist.
Demonstratsioonile eelnesid politsei ja marsi korraldajate pikad vaidlused selle liikumisteekonna üle. Seda demonstratsiooni on aastakümneid saatnud meeleavaldajate sageli laiaulatuslikud kokkupõrked politseiga (alguse said need Kreuzbergi ülestõusust 1987. aastal). Olukorra parandamiseks hakati 1990ndate keskpaigast Kreutzbergi linnajaos 1. mail korraldatama tänavakaubanduse ja muusika festivali «MyFest». Selle abil takistatakse demonstrantide rongkäiku läbi linnajao põhitänavate. Paljudele kohalikele elanikele oli ammu jäänud mõistmatuks, miks tuli politseiga lahinguid pidanud demonstrantide järelt, kellega küll põhimõtteliselt oldi solidaarsed, igal aastal ikka ja jälle terveid kvartaleid purukspekstud autodest, prügikastidest ja poeinventarist puhastada.
MyFestist sai aga uus probleemkoht, sest kohalikele on pinnuks silmas ka pärast seda veel päevi tänavail vedelev praht ning täiskustud kangialused.
Sel aastal arutati lausa kohtu tasemel küsimust, kes peab kandma iga aastaga aina suuremaks ja kommertslikumaks paisunud ürituse järgsed koristuskulud. Linna otsusega on see siiski poliitiline üritus ja nii võtab linn need kulud enda kanda.
N-ö ametliku rongkäigu algus hilines 50 minutit, sest enamik demonstrante alustas liikumist siiski mööda politsei ja kohe ka kohtu poolt keelatud trajektoori, läbi pidulisi täis tänavate. Kulges see siiski kiirelt ja probleemideta. Mitmelt rongkäiku saatvalt masinalt peeti algul revolutsioonilisi kõnesid, mille retoorika kõlas aga vanamoodsalt. Vahele lasti revolutsioonilisi vanu laule või uuemat punki ja skandeeriti loosungeid.
Kuna algus hilines, muudeti ja lühendati tugevasti rongkäigu teekonda, mis lõppes väheke kaootiliselt Lausitzer platsil. Tundus, et lähenev pimedus sundis politseid meeleavaldust lõpetama ja osalejaid väiksematesse gruppidesse ajama. Politseid loobiti lõpus pudelite ja kividega, kuid suuremat vägivallalainet õnneks ei tekkinud. Enamik osalejaid taunib mõttetute lahingute pidamist politseiga, mõned aktivistid paistavad seda aga sihilikult otsivat ning nendega liitub tavaliselt ka lihtsaid nn vägivallaturiste.
Kogu tähtpäeva turvas pealinnas üle 6200 politseiniku, osa jõude oli appi kutsutud teistest liidumaadest. Politsei sõnul käis Kreuzbergis marssimas 13 000 inimest, korraldajate sõnul 20 000. Ülimoodsad veekahuriautod ja soomukid, mis olid pargitud mõned tänavad eemale, jäid oma kohale. Politsei kokkuvõte asjast oli positiivne.
Ma arvan, et ka korraldajad jäid demonstratsiooniga rahule. Politsei ei ajanud enne ametlikku lõppu rongkäiku laiali, nagu see varem ikka juhtus. Ka õnnestus demonstratsioonil (vaatamata politsei keelule) liikuda Kreuzbergi peamistel tänavatel, mis on aktivistidele eriti magus võit.
Ürituse ametlikul lehel kiidetakse osavõtjaid ja ollakse enesekindlad, et vaatamata politsei vägivallaaktsioonidele demonstratsiooni lõpus saadi näidata, et vastupanu kehtivale korrale on võimalik.
Rääkides hiljem mitmete teiste demonstratsioonile sattunutega, selgus, et ehkki osalenud huvigruppide põhimõtteline kriitika poliitikute ja valitseva olukorra suhtes võib olla mõistetav, ei kuulnud keegi konkreetseid lahendusi. Pärast demonstratsiooni lõppu mindi sama targalt, nagu oli tuldud, edasi pidutsema. Sel aastal jäi revolutsioon ära.