Kogemus on näidanud, et kasu on neist seadustest ja reeglitest, mida suurem osa inimesi täidab. Kui nende hulk, kes reeglist mööda hiilivad, kasvab liiga suureks, hakkab reegel kasu asemel kahju tooma – reeglist möödahiilimine, teisisõnu valetamine, muutub ise reegliks.
Tallinnas panid elanikeregistri ametnikud ja koolitöötajad tähele kummalist anomaaliat: umbes samal ajal kui kured Eestisse jõuavad, kasvab järsku ka kesklinna elanike, eriti just laste arv.
Kasvab ka sellistes kohtades, mida tavaliselt elupaigana ei kasutata – näiteks juba kurikuulsaks muutunud Raua tänava saunas. Tõsi, eestlased on juba ammustest aegadest saunas lapsi ilmale toonud ja kehvematel aegadel seal ka elanud, kuid sel juhul on tegu olnud pigem väikse talusauna, mitte avaliku linnapesulaga.
Ja umbes selleks ajaks kui kurjad ilmad käes on, jookseb ka kesklinn elanikest taas tühjaks. Sissekirjutus kesklinnas ju maksab, ja kui laps juba koolis, kirjutatakse ta õige pea ka fiktiivsest elupaigast välja.
Loomulikult on Tallinna linnavalitsuse määrusel, mis kaotaks piirkonnakoolid ja teeks valetamisele lõpu, oma head ja väga head tahud. Kuid sel ei puudu ka halvad.
Üks küsimus on, kuidas tagada, et selle uuendusega ei tehta sama viga mis lastaedade puhul. Kuidagi ei saa pidada normaalseks seda, et Lasnamäel elav inimene peab viima lapse Nõmme lasteaeda vaid seetõttu, et need on ainsad, kus leidub vabu kohti.
Samasuguse olukorra vältimiseks koolide puhul peaks suutma siiski korraldada nii, et igale lapsele jääb üks kindel, elukoha lähedal asuv kool, kus lapsele oleks koht igal juhul tagatud.
Teine ja olulisem probleem puudutab koolide hierarhia süvenemist. Vahepeal levinud rõõmustav tendents, mis kooli kodulähedust tähtsaks pidas, andis juba lootust, et sama teed väheneb ka katsetehullus, ühtlustub linna eri osade koolidesse soovijate arv ja sellega koos ehk väheneb ka koolide taseme erinevus. Sellele lootusele, et vähemalt 1. klassi lapsi konkurentsivõitlusest säästa õnnestuks, ähvardab see kava tulevikus taas rasvase joone peale tõmmata.
Jah, loomulikult on tõsi, et ei olnud mõtet hoida jõus reeglit, mille rikkumine oli muutunud üldiseks. Ei olnud mõtet hoida võrdsuse põhimõtet, mis oli kirjas vaid paberil. Kuid tuleb tunnistada, et muutused parema kooli ja õiglasema ühiskonna poole ei saa alata reeglitest, millest on võimalik mööda hiilida.
See saab alata vaid lapsevanematest endist, kes oma lapsele kooli valides langetavad otsuse ka selle üle, milliseks kujuneb meie tuleviku koolisüsteem ja seda määravad põhimõtted.