Jüri Vendik: seltsimees Lavrovi kõrgeim tõde

Jüri Vendik Foto: Mihkel Maripuu

Vene välisministri jutt «õilsalt vabaks lastud» Balti riikidest ei vasta ajaloolisele tõele, küll aga peegeldab vene ühiskonna enamuse arusaama. Sellega ei saa nõustuda, kuid seda tuleb arvestada, kirjutab Postimehe kolumnist Jüri Vendik.

«Kui Nõukogude Liit oli kadumas, korraldasid nad oma referendumid ja neil lasti rahus minna, keegi neid ei ähvardanud /.../ Nõukogude Liit käitus õilsalt. Mingit katset Pribaltikat jõuga kinni hoida ei tehtud /.../ Ja mingit tänulikkust selle eest pole keegi näinud ega kuulnud.» Nii rääkis Vene välisminister Sergei Lavrov Rootsi ajalehele Dagens Nyheter antud intervjuus, mida nüüd arutatakse ja lahatakse nii Vene kui ka maailma meedias.

Midagi uut Lavrov küll ei öelnud, kuid see intervjuu on lihtsalt hea ajend taas kord rääkida venemaalaste mõtteviisist ja hoiakutest.

See «meie lasime nad suuremeelselt vabaks, nemad aga, tõprad sellised» on vana müüt, seejuures just nimelt Vene massiteadvuse müüt, osa suurest müüdist, mis räägib sellest, et Venemaa on oma (endistele) kolooniatele ainult head toonud. Ka Lavrov räägib samas intervjuus NSVLi poolt Baltikumis loodud tööstusest.

See müüt eksisteerib koos üsna mugavalt teise, viimastel aastatel üha kindlamalt maad võtva massiteadvuse müüdiga, mille järgi Venemaa on küll kohati jõhkralt käitunud, aga oli sunnitud seda tegema, sest tegemist oli (on) ju jõhkrate vaenlastega. Aga see selleks.

Seda «õilsalt vabaks laskmise» müüti oleme me kõik, ka siinkirjutaja, Venemaal veedetud mitme aasta jooksul kuulnud tuhandeid kordi. Lausa veidi igav on jälle sellele vastu vaielda. Aga teen seda siiski igaks juhuks. Äkki keegi nooremast põlvkonnast pole asja peale mõelnud, mõnel ehk on huvitav lugeda, miks ja kuskohas nimelt seltsimees Lavrov, ütleme nii, lihtsustab ja liialdab.

Lavrovi jutt on ennekõike vastuolus ajalooliste sündmustega. Esiteks, NSV Liit, täpsemalt juhtkond ja jõuaparaat, üritas takistada küll. 1991. aasta jaanuari sündmused Vilniuses ja Riias, siis augustiputš, aga ka palju teisi liigutusi nii Moskva kui ka tema kohalike poolehoidjate poolt olid just nimelt katsed takistada Baltimaade iseseisvumist. See, et nõukogude võim oli impeeriumi lagunemise eel demoraliseeritud, lõhenenud ega julgenud enam palju verd valada, ei tee teda õilsaks «Pribaltika» vabastajaks. Lihtsalt kukkus nii välja: meil vedas, Vene impeeriumil mitte, õilsusega või siis tänamatusega pole siin mingit pistmist.

Teiseks, Venemaa tollane võim tõepoolest ei takistanud, vaid hoopis toetas Baltimaid. Kuid asi oli selles, et Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi juhtkond eesotsas Boriss Jeltsiniga võitles võimu pärast NSV Liidu juhtkonnaga ja ülejäänud rohkem iseseisvust nõudnud liiduvabariigid olid talle selles võitluses liitlasteks.

Nii see oli, mu kallid noored lugejad, Venemaa ja NSV Liit olid ühel ajaloolisel hetkel poliitilises mõttes kaks eri asja. Ja niipea kui see hetk ajaloos läbi sai, sisuliselt 1991. aasta hilissügiseks, kui liidubürokraatia hakkas oma tagumikke tõstmata kolima uue Venemaa riigiaparaadi ametikohtadele, hakkas ka uus Venemaa Balti riikide iseseisvumist tasapisi takistama. Kuid oli juba hilja, 6. septembril oli riiginõukogu otsus tehtud ning Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust tunnustatud. Pealegi oli Venemaa oma ülitõsiste probleemidega liiga hõivatud, et välispoliitilisel rindel tegeleda ka Balti riikidega.