Hiinas hiljuti valmis saanud kolmeteistkümnes viisaastakuplaan kavandab riigi majanduslikku strateegiat ja edasipüüdlikkust aastatel 2016-2020. Plaani eesmärkide seas on riigi SKT ning maapiirkondade ja linnade majapidamiste sissetuleku kahekordistamine võrreldes 2010. aasta tasemetega, kirjutab Maailmapanga endine peamajandusteadlane ja asepresident, praegu Pekingi ülikooli riikliku arengukooli professor ja audekaan Justin Yifu Lin.
Need eesmärgid eeldavad, et Hiina majandus kasvab järgmise viie aasta jooksul aastas keskmiselt vähemalt 6,5 protsenti. Kuigi see tempo oleks märkimisväärselt aeglasem kui 1979. aastast keskmiseks olnud 9,7-protsendiline kasv, on rahvusvaheliste standardite järgi tegemist väga suure kiirusega. Võttes arvesse ka seda, et Hiina majanduskasv on alates 2010. aastast iga kvartaliga vähenenud, kahtlevad mõned selle eesmärgi saavutatavuses. Mina usun, et see on võimalik.
Majanduskasv tuleneb tööjõu produktiivsuse tõusust, mida põhjustavad tehnoloogiline areng ja tööstuslikud uuendused. Kõrge sissetulekuga riigid on juba produktiivsuse esirinnas ning peavad tõusuni jõudma tehnoloogiliste ja organisatsiooniliste läbimurretega. Selle tulemusena on nende puhul tüüpiliseks tõusuks umbes kolm protsenti. Arengumaad suudaksid aga potentsiaalselt kiirendada ka produktiivsuse kasvu ja selle läbi ka SKT kasvu, laenates arenenud riikidelt tehnoloogiaid, mida Hiina hilise õitsejana ongi ära kasutanud.
Hiina osas on küsimuseks see, kas pärast 36 aastat järelejooksmist suudab riik sellest jätkuvalt kasu saada? Mõned akadeemikud arvavad, et Hiina arengu kiirus on jõudnud oma piirini. Vaadates ajaloolisi andmeid, mille on kokku pannud majandusajaloolane Angus Maddison, on näha, kuidas teiste Ida-Aasia riikide majanduskasv aeglustus peale seda, kui SKT jõudis umbes 11 000 dollarini ostujõus võrdluses 1990. aasta USA dollari püsikursiga, või umbes 17 000 dollarini 2005. aasta USA dollari püsikursiga.
Hiina majanduse praegune aeglustumine on väliste ja tsükliliste tegurite, mitte mingi loomuliku piiri süü.
Näiteks viis aastat pärast seda, kui Jaapan jõudis sellele tasemele, kasvas tema majandus aastas keskmiselt 3,6 protsenti. Lõuna-Koreas kukkus kasvuprotsent 4,8ni. Hongkongis aeglustus see 5,8 protsendini. Võttes arvesse, et Hiina jõuab selle künniseni eeldatavasti millalgi sel aastal, usuvad mitmed, et riigi majanduskasv järgmise viie aasta jooksul langeb seitsme protsendini aastas.
Mina sellega ei nõustu. Antud analüüs ei võta arvesse fakti, et arenenud riigid ei istu tegevusetult – ka nemad kasvavad ja jõuavad tehnoloogiliste läbimurreteni. See omakorda loob võimalusi arengumaadele jätkuvalt õppida.
Need, kes ennustavad Hiinas majanduse aeglustumist, vaatavad õigesti SKT poole, mis peegeldab riigi keskmist tööjõu produktiivsust ja seeläbi ka selle tehnilist ja tööstuslikku arengut. Parim indikaator Hiina kasvupotentsiaali kohta ei ole selle SKT võrdlus mingi suvalise künnisega, vaid hoopis SKT erinevustes Hiina ja USA vahel, mis on maailma kõige arenenum majandus. Selle näitaja järgi on Hiinal laienemiseks palju võimalusi.
Kui Jaapan 1972. aastal ületas 11 000 dollari künnise, oli ta SKT 72 protsenti USA tasemest. Kui Taiwan 1992. aastal künnise ületas, oli tema SKT 48 protsenti USA tasemest. Võrreldav number Hiina kohta on praegu ainult umbes 30.
2008. aastal – viimane aasta, mille kohta Maddison andmeid hankis enne oma surma 2010. aastal – oli Hiina SKT 21 protsenti USA tasemest. Uurides, kuidas teised Ida-Aasia majandused USAga võrreldes samal tasemel olid, saame hinnata Hiina potentsiaali majanduskasvuks.
Jaapani SKT oli USA tasemest 21% 1951. aastal ning see kasvas järgmise kahekümne aasta jooksul keskmiselt 9,2% aastas. Kakskümmend aastat pärast seda, kui Singapur 1967. aastal sellele tasemele jõudis, kasvas ta SKT keskmiselt 8,6% aastas. Lood on sarnased ka Taiwani, Hongkongi ja Lõuna-Korea kohta – kahekümne aasta jooksul pärast seda, kui nende SKTd jõudsid 21 protsendini USA tasemest, kasvasid need umbes kaheksa protsenti aastas. Pole põhjust mitte uskuda, et Hiinal pole potentsiaali teha 2018. aastani sama.
Hiina majanduse praegune aeglustumine on väliste ja tsükliliste tegurite, mitte mingi loomuliku piiri süü. Hiina on kannatanud 2008. aasta majanduskriisi tagajärgede ja kukkuva ekspordinõudluse käes. Vahemikus 1979–2013 kasvas eksport keskmiselt 16,8 protsenti aastas. 2014. aastal langes see 6,1 protsendini ning 2015. aastal veel madalamale – 1,8 protsendini.
Väline takistus tõenäoliselt jätkub, sest arenenud riikide poliitika pidurdab püüdeid viia läbi struktuurilisi reforme – näiteks palkade alandamine, sotsiaaltoetuste vähendamine, finantssektori survestamine ja eelarvepuudujääkide tasakaalustamine, mis elavdaksid majanduskasvu. Just nagu Jaapan 1991. aasta alguses, riskib ka suur osa arenenud riikidest aastakümnete kaotamisega.
Selleks, et oma kasvueesmärke saavutada, peab Hiina tõenäoliselt lootma riigisisesele nõudlusele, sealhulgas nii investeeringute kui tarbimise osas. Õnneks on Hiinal mõlemas osas head väljavaated. Erinevalt arenenud riikidest, kellel on sageli probleeme produktiivsete investeerimisvõimaluste leidmisega, saab Hiina püüelda täienduste poole infrastruktuuris, linnastumises, keskkonnajuhtimises ja kõrgtehnoloogilistes tööstusharudes. Samuti erinevalt oma konkurentidest arenevate riikide seas on Hiinal selliste investeeringute jaoks küllaldaselt eelarvepoliitilist manööverdamisruumi, majapidamissääste ja välisvaluutareserve. Investeeringud loovad töökohti, majapidamiste sissetulekuid ja suurendavad tarbimist.
Isegi kui välised tingimused ei muutu, on 6,5 protsendiline ja kõrgem aastane kasv Hiinale igati käeulatuses. Sellisel juhul jääb riik ka edaspidi majandusmootorina maailmas esiliinile, panustades 2020. aastani ülemaailmsesse majanduskasvu umbes 30 protsenti.