Raivo Uibo, Pärt Peterson: millised on levinud immuunsusega seotud valearusaamad? (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaktsineerimine
Vaktsineerimine Foto: SCANPIX

Ühel 1990nda aasta sügise hilisõhtul peale tavapäraseid uuringuid Tampere Ülikoolis arenes meil omavahel elav vestlus. Olnud töötanud pikemat aega Tamperes ja nautinud uurimistöö tegemise suurepäraseid võimalusi, olime saanud meile huvipakkuvates ja kogu arstiteaduse seisukohalt tähtsates küsimustes olulisi tulemusi, kirjutavad Tartu Ülikooli professorid Raivo Uibo ja Pärt Peterson.

Ühel meist oli õnnestunud geenitehnoloogia võtteid kasutades esmakordselt eraldada rakukloonid, mis produtseerivad valku, mille vastu tekivad antikehad neerupealiste progresseeruva kahjustuse ehk Addisoni tõve korral. Teisel olid käimas katsed HIVga, et leida võimalusi AIDSi raviks ja vastava vaktsiini väljaarendamiseks. Teadagi, väga oluline probleem. Arutelu viis meid, nagu ikka sedalaadi mõtisklused, tol ajal üsna utoopiliste arendusteni, nagu AIDSi, autoimmuunhaiguste ja allergia efektiivne ravi ja vältimine.

Täna võib tõdeda, et tollased unistused on kas täitunud või täitumas. Ja seda tänu viimase paari aastakümne eriti intensiivsele immunoloogia arengule. Toodagu siin näitena kasvõi immuunsüsteemis oluliste dendriitrakkude sensormolekulide avastamine, mille eest 2011. aastal saadi Nobeli preemia.

Nagu hästi teada, on immuunsüsteemi põhiülesanne vältida infektsioonide ja nendega kaasnevate haiguste teket organismis, kuid samas ära hoida immuunsüsteemi enda ülereageerivat mõju organismile. Kuna immuunsüsteemil on igapäevases elus märkimisväärne osa, siis on olulised meie arusaamad sellest, kuidas me kaitseme ennast viiruste või bakterite vastu, või kuidas immuunhaigused tekivad.

Tänapäeva avatud internetimaailmas on igal lugejal võimalik kätte saada hulgaliselt soovitusi ja ravivõtteid, mis sagedasti põhinevad arvamustel, mitte teaduspõhisel meditsiinil või on lausa vastuolus sellega. Ja nagu ikka, mida keerulisem ja kiirestiarenevam on valdkond, seda kergemini tekivad väärarusaamad.

Kuidas tugevdada immuunsust?

Üks tavalisemaid internetis või reklaamlausetes liikuvaid käibefraase on, et mingi toit või toidulisand tugevdab immuunsust. Immuunsüsteem on kompleksne süsteem ja rääkimine kogu immuunsüsteemi tugevdamisest vitamiiniannuse või mingi toidulisandiga, ei ole asjakohane. See oleks sarnane sooviga tõsta vee taset kõrgemaks ühendatud anumate ühes otsas muutmata teist osa.

Immuunsüsteemi talitluses on väga oluline erinevate osade omavaheline tasakaal, mistõttu «immuunsüsteemi tugevuse» üldist näitajat ei ole olemas. Tugevdamisväited on orienteeritud kergete lahenduste leidmisele, sageli ka kommertseesmärgil, ja ignoreerivad teadmist, et immuunsüsteem on erinevate ülesannetega väga mitmekesine signaalide-retseptorite-rakkude kogum. Seejuures tuleb rõhutada, et immuunsüsteemi ühe või mitme ahela liigne tugevdamine oleks organismile lausa kahjulik ja põhjustaks väljakujunenud tasakaalu rikkumist.

Ülereageeriva immuunsüsteemi tekitamine võib viia allergia või autoimmuunhaiguste tekkele. Nii nagu allergia puhul, on ka autoimmuunhaiguste sagenemine maailmas immunoloogidele tõsiseks väljakutseks. Juba pikemat aega püütakse aru saada, miks nimetatud haigused sagenevad, ja seda pea kõigis regioonides, kuigi tempo on mõnevõrra erinev.

Põhjus võib peituda immuunsüsteemi regulatoorsete protsesside nõrgenemises, mille on tinginud viimase aja olulised muutused väliskeskkonnas, kuid vähetähtsad ei ole ka need protsessid, mis on seotud muutustega meie organismi sisekeskkonnas, näiteks meie soolestiku bakteriaalses koostises.

Vaktsineerimine

Immuunreaktsiooni on võimalik tugevdada kindla antigeeni vastu. Sellega tegeleb vaktsineerimine. Vaktsiinid suunavad immuunreaktsiooni mingi konkreetse mikroorganismi vastu, et neid hävitada. See on spetsiifiline reaktsioon ega laiene kogu immuunsüsteemi tugevdamisele. Vaktsiini poolt tekitatud immuunreaktsioon on vaid vastavale tekitajale ainuomane. Seetõttu peamegi igal gripihooajal kasutama vaktsiini, mis just selle hooaja gripiviiruse tüvedele on spetsiifiline.

Samuti on väärarvamuseks, et vaktsiinid kahjustavad immuunsust. Vaktsiini ülesanne on aktiveerida spetsiifilist immuunreaktsiooni ja sellega võib kaasneda lühiajalise põletiku või palaviku teke. Sellise põletiku tekkimine on vajalik, et immuunsüsteemi n-ö käivitada antud viiruse vastu, kuid see ei oma ohtu tervisele. Peale immuunsüsteemi käivitumist tagab vaktsiin pikaajalise kaitse patogeeni vastu. Sellist immuunsüsteemi omadust kutsutakse immunoloogiliseks mäluks. Nii nagu mälumehhanismidel närvisüsteemis, on ka immunoloogilisel mälul veel palju teadmata. Vaktsiinid on suunatud väga mitmesuguste haigustekitajate vastu ja seetõttu on nende efektiivsuses ka erinevusi.

Nii sõltub vaktsiini efektiivsus sellest, millise viiruse või bakteri vastu on see välja töötatud, vaktsineeritava isiku immuunsüsteemi eripäradest ja muidugi sellest, kui korrektselt on vaktsineerimine läbi viidud. Ja immuunsüsteemi võimekus ei pruugi alati tõhusalt püsida vastavale haigustekitajale terve eluaja jooksul. Sama küsimus tekib ka läbipõetud nakkuste korral.

Arvestades immuunsüsteemi talitluse mõningat nõrgenemist vanemas eas, võib vastava konkreetse haigustekitaja vastane kaitsevõime (immuunsus) langeda või hoopiski kaduda. Seetõttu on ka iseloomulik, et tänapäeval on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama eraldi vanemaealistele mõeldud vaktsiinide väljatöötamisele.

Teadmistes aukude täitmine

Inimestele on omane otsida lihtsaid vastuseid ja seletusi nii omaenda elu kui ka ümbritsevate sündmuste kohta. Selles ei ole midagi imelikku. Lihtsuses peitub võlu ja see tekitab kergemini loogilisi seoseid kui keerukad lahendused. Aga siin on omad piirid. On ju lihtsate lahenduste otsimine baasiks laialtlevinud müütidele ja pseudoteaduslikele seletustele, mis püüavad täita auke teadmistes.

Sageli jääb teadus oma seletustega hätta, kuna saab põhineda ainult faktidele, statistilisele analüüsile ja kontrollitavusele. Mitte alati ei ole meil ka kasutada küllaldaselt selliseid uurimismeetodeid, mis annaksid igakülgse ettekujutuse organismis toimuvatest immunoloogilistest protsessidest. Pseudoteadusel sellega probleemi ei ole, puudujäävad osad asendatakse uskumuste ja isikliku elu näidetega, laskumata nähtuste süvaanalüüsi.

Uskumustel põhinevad arvamused ei pruugi alati olla kahjulikud, võivad rikastada elu või olla omamoodi lõbusad. Vastuolulisemaks muutub olukord, kui inimesed hakkavad pseudoteaduslikel alustel tegelema enda, või veel hullem, oma lähikondlaste terviseprobleemide lahendamisega. Või rakendama neid pseudoteaduslikke arusaamu ärilise kasu saamise eesmärgil.

Peab tõdema, et sõna «immuunsus» on neil puhkudel laialt kasutatud. See on ka loogiline – on ju organismi kaitsevõime mis tahes haiguse eest meile kõigile väga oluline ja kes meist ei tahaks olla alati terve. Ja sõna «immuunsus» ise loob selleks kõikehõlmava aura. Imetletakse ju diplomaate, kellel on diplomaatiline puutumatus e immuniteet või immuunsus.

Täna, 29. aprill on rahvusvaheline immunoloogia päev. Loodame, et ülaltoodud mõtted aitavad paremini aru saada immuunsüsteemi eripäradest ja mõista, mida me mõistame tänapäevaselt mõiste «immuunsus» all.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles