Sirje Niitra: vastu igal juhul

Sirje Niitra
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra
Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Kui miski ei meeldi, hakkame selle vastu protestima. Osa kirub tegijaid vaikselt omaette, teine kodus pereringis või sõprade-tuttavate seltskonnas, kolmas haarab plakati ja suundub sündmuskohale, et valjul häälel oma meelt avaldada.

Aastaid on Pirita elanikud sõdinud TOPi laienduse vastu mere ääres, kus praegu paras songermaa ja ei tea kellele vajalik kummiparandustöökoda. Need, kel on omal ajal olnud õnn sinna piirkonda eramu püstitada, ei taha, et nende ilus merevaade ära võetaks. Kes tahakski? Aga samas on nad seda vaadet juba aastaid nautinud ja nüüd võiks ju teistelegi võimaluse anda. Teine näide samast piirkonnast puudutab Maxima krunti, kuhu korraliku kaupluse ehitamine seisab kohalike elanike vastuseisu tõttu, kes ei soovi enda lähedale «vaeste» poodi.

Needsamad Pirita elanikud istuvad hommikuti koos sadade Viimsi elanikega linna tööle sõites ummikutes ja kiruvad linnavalitsust, et midagi pole ette võetud. Ka Narva maantee on nii kitsaks jäänud, et suured bussid ja veokid ei taha enam valgete joonte vahele ära mahtuda. Aga kui nüüd lõpuks tehakse plaane uue tee ehitamiseks, on protestijad kohe kohal.

Välja on pakutud kaks varianti: autokeskne magistraal või inimsõbralik tänapäevane tänav, mis võiks avada linna merele. Aga protestijatele ei meeldi kumbki neist variantidest, sest nad kardavad, et ei pääse siis enam Kadriorust nii hõlpsasti mere äärde, vaid peavad kasutama pisut keerulisemat teekonda. Et oleks mõjusam, on eestkõnelejaiks kutsutud teleekraanilt tuntud näod.

Jutuajamistest inimestega selgus, et ega nad kuigi hästi teadnud, mille vastu protestivad. See pani mõtlema, et tegu on teatud laadi massihüsteeriaga. Vastu on ju lihtne olla, hoopis raskem on pakkuda paremaid lahendusi. Teisalt peaksid ametnikud elanikele uusi projekte rohkem tutvustama, et võimalikest hirmudest varakult vabastada.

Mina tahan küll Meriväljalt autoga kiiremini linna jõuda. Veelgi enam, ma tahaksin ka jalgrattaga kesklinna ja sealt edasi Kalamajja sõita, mida uus tee peaks võimaldama.

Sellega on sama lugu nagu sõidujagamisteenusega, mille vastu taksojuhid on sõda alustanud. Mina, kes ma kasutan aeg-ajalt Taxify teenuseid, pean tunnistama, et olen sellega väga rahul. Varem oli üsna tavaline, et Meriväljale taksot tellida ei saanudki: kui läheduses ühtki selle firma autot ei olnud, teatas «kiisu», et ei ole ega tule. Nüüd, Taxify kaudu sõitu tellides loen mobiiliekraanilt, et Viktor saabub Honda Civicuga kuue minuti pärast, ja nii ongi.

Ausalt öeldes pole mul vahet, mis värvi on auto, mis rahvusest sohver ja millised paberid tal taskus on – peaasi, et see mu punktist A punkti B viib. Olgu mainitud, et olen varem ka ametliku taksofirma sõidukist loobunud umbkeelse suitsu pahviva juhi ja tema räämas auto pärast.

Rahva häält tuleb muidugi kuulata, aga selle häälega on võimalik ka edukalt manipuleerida ja panna inimesi rääkima seda, mida parasjagu tarvis. Teiseks annab igasugune protestiaktsioon osalejaile võimaluse silma paista ja heal juhul ka sõna otseses mõttes pildile jääda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles