Sergei Metlev: peatagem hullunud karistusprinter (3)

Sergei Metlev
, Vabaerakonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei Metlev
Sergei Metlev Foto: личный архив

Turvalist ja hoolivat ühiskonda pole õnnestunud ühelgi riigil luua pelgalt range ja kõlava karistuspoliitika abil. Vaja on käitumist kujundavat lähenemist, mitte rusikatega vehkimist ja hullunud karistusprinterit, mida pakub justiitsminister, kirjutab Sergei Metlev (Vabaerakond). 

Tuhandetel Eesti inimestel läksid silmad verd täis, kui selgus, et nn Tartu peksja, kes tõstis käe talle märkuse teinud pereisa vastu, on retsidivist, kes hoidis kõrvale talle vangistuse asemel määratud ühiskondlikult kasulikust tööst. Kui teda oleks rangemalt koheldud, siis ei saanuks ta tänaval märatseda, mõtlevad paljud.

Tõepoolest, korduvkurjategijad, kellele on paari aasta jooksul mõistetud mitu kriminaalkaristust, peavad arvestama karmima riikliku hinnanguga, kuid ärgem unustagem, et keegi ei sünni kurjategijaks või seaduserikkujaks. Karistuspopulistist poliitik, kes kasutab inimeste õiglustunnetust barbaarsel moel ära, ei tohiks varjutada mõistust. 

Tegelikus elus vormivad inimesest seaduse ja moraali eiraja tõsised probleemid perekonnas, vilets haridus ja kehv majanduslik seis, sõltuvused ning ühiskonna halastamatu hoiak.

Iga ükskõikse või ebaõiglase suhtumise kogemus, iga suvaliselt kirjutatud hiigeltrahv, iga kergekäeliselt määratud vangistus suurendab seesmist vimma (eriti noore puhul) ja vähendab ühiskonna lootust, et kodanik hakkab usaldama õiguskaitseorganeid ja püüab oma valetegu heastada või ennast muuta. Ta hakkab nägema reegleid kehastavas sinises vormis verivaenlast. Mina rohkem riik teda hirmutab, seda suuremaks kasvab seesmine protest. Seaduskuulekas eluviis hakkab näima võõra ja tundmatu maana, mida peljatakse.

Seaduskuulekus on õrn niit, mis seob inimest ja riigikorda. Selle sideme säilimine nõuab tasakaalukat ja inimlikku lähenemist riigivõimu poolt ning usku inimese võimesse muutuda. Loomulikult seejuures naiivseks «pehmoks» muutumata – tõeliselt ohtlikud tüübid olgu teadlikud, et riik reageerib vajadusel kiiresti ja tõhusalt.

Aga teise võimaluse filosoofia on siiski Euroopa sajanditepikkuse humanistliku mõttearengu tulemus.  

Rehabiliteerimisele keskendunud ühiskonnad on saavutanud märkimisväärset edu. Raskeid vägivallakuritegusid on näiteks Soomes 100 000 elaniku kohta märksa vähem kui Eestis ja üldine õiguskuulekus märksa suurem. See kogemus tõestab, et rumal karistusrusikas toob kahju.

Humanismiga ei ole aga kuidagi kooskõlas valitsuse eelnõu, millega soovoti tõsta trahve äkitselt kaks korda. Eelnõu kukkus riigikogus kolmandal lugemisel ühe hääle tõttu läbi, kuid koalitsioonipoliitikud tõttasid seletama, et tegu on tööõnnetusega ja küll see tõus varsti tuleb. Trahvitõus oli mullu kevadel toimunud valitsuse eelarveläbirääkimiste osa. Oleks sinisilmne arvata, et see on juhus – trahvisummad on rakendatud eelarve täitmise vankri ette.

Kui praegu on võimalik turvavöö kinnitamata jätmise eest karistada kuni 200 euroga, siis varsti kuni 400 euroga. Seejuures on Eesti mediaanpalk ligi 780 eurot (pool töötajates teenib sellest summast vähem ja teine pool rohkem).

Tegemist on niivõrd vale lähenemisega, et tahaks karjuda. Meie kõva karistusfilosoof justiitsminister Reinsalu võiks saada aru, et sisutu «Vali kord!» on ajaloo prügikastis. Teda nagu ei huvitaks, et sellised trahvid mõjuvad kümnise ja koorimisena, et meie palgad ei ole nii kõrged, et poliitikud panevad sellega politsei lauskaristaja rolli ning et kodanikud pettuvad oma riigis ja teevad politseiga vähem koostööd. Usun, et noored inimesed ei lähe politseikooli mitte selleks, et saada kümnisekoguja oskusi, vaid selleks, et kaitsta ja teenida Eesti rahvast.

Kui see otsus ei oleks seotud eelarve täitmisega ja karituspopulismiga, siis tõuseks trahv kas poole või ühe euro võrra aastas pikema aja jooksul. See oleks igati mõistlik. Lisaks tasub kuulda võtta prokuratuuri, kes soovitas viia sisse tingimisi rahatrahvi. Sel juhul tekiks trahvimaksmise kohustus siis, kui katseajal (näiteks üks aasta) on pandud toime veel üks rikkumine. Selles on tugev hoiatav ja käitumist kujundav aspekt.

Lisaks oleks mõttekas suunata kogu trahvitulu näiteks stabiliseerimisreservi, et seda ei oleks võimalik kasutada jooksvateks kuludeks.

Olen nõus juhtivate õigusekspertide Allar Jõksi ja Carri Ginteriga, et «soov elatustaset mittearvestavate ülikõrgete trahvidega käitumist muuta on nagu lapse kasvatamine piitsaga» (PM 6.01.2016).

Eriti nukker on see, et justiitsminister Reinsalu karistuspoliitiline mõttemaailm ei ulatugi piitsast kaugemale ja satub tihti vastuollu siseministeeriumi arusaamadega.

Mõni nädal tagasi selgus, et tema juhitud ministeerium on valmis tegutsema kui hullunud printer, mis toodab määratus koguses karistusnorme. Liiklusrikkujaid soovitakse karistada veelgi rangemalt, tekitatakse uued karistusliigid, roolijoodiku toimepandud letaalse tagajärjega otsasõit võrdsustatakse tahtliku tapmisega.

Kui tegu on põhjustanud kehalisi vigastusi või surma, siis tuleb riigil tõde välja selgitada ja karistus määrata. Kuid kas roolijoodiklust saab maa pealt pühkida vaid mõne ülikarmi seadusnormiga? Miskipärast ei taheta aru saada, et paljud roolijoodikud on kroonilised alkohoolikud või nende väärtushinnangud on lihtsalt paigast ära. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginter juba kommenteeris, et ülikarmid karistused liikluses korda ei taga. Superkaristused lihtsalt ei tööta. Mõned USA osariigid kasutavad endiselt surmanuhtlust, kuid see ei vähenda miskipärast raskete kuritegude arvu, ei hoia ära tulistamisi ega tühjenda vanglaid.

Mõttejõudu pole tarvis suunata mitte arvude suurendamisele karistusseadustikus, vaid kohustuslike ja tulemuslike sotsiaalprogrammide rahastamisse. Praegu laiendab politsei Lõuna-Eestis hästi käima läinud roolijoodikute ümberõpet. See aga vajab rohkem ressursse. Meil on ülivähe liikluspsühholooge, kes on valmis töötama ka sõltlastega. Tarvis on ka paremat õiguskeskkonda, kus seesugustest programmidest saaksid tõhusad mõjutusvahendid.

Samal ajal teavitati justiitsministri algatusega avalikkust, et siseministeerium soovib hoopis välja töötada hoiatustrahvide süsteemi. Sel juhul ei lisataks märget kohe karistusregistrisse, summad oleksid vaoshoitumad ja menetlus lihtsam. See peaks tublisti säästma politseipatrullide ülikallist aega. Toetan siseministeeriumi algatust.

Loodetavasti on järgmine samm alaealiste trahvimise lõpetamine. Sisuliselt ju trahvitakse vanemaid ja mõju alaealisele rikkujale jääb kaunis väikseks. Jällegi – rohkem alternatiivseid mõjutusvahendeid (kohustuslikud koolitused, ühiskondlikult kasulik töö, hoiatustrahvid), mis arvestavad rikkumiste sügavamate põhjustega!

Veider on ainult, et turvalisusega haakuvad ministeeriumid tõmbavad karisutspoliitilist köit eri suundades, nagu oleks tegemist meeste suvise rannavõistlusega veetlevate daamide silme all. Õnneks on siseministeeriumi suund palju mõtestatum ja tegeleb probleemide põhjustega rohkem kui tagajärgedega.

Karituspopulism on väga ohtlik, sest see kuritarvitab inimeste õiglustunnet kasu saamise nimel. Kui seda ei lõpetata, siis näeme vaid, kuidas kõlavad avaldused ja kohtusaalis sähvivad fotoaparaatide välgud. Eesti avalikkus ootab töötavaid lahendusi turvalisuse tagamisel, mitte rusikaga virutamist.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles