Eesti Tšernobõli Ühingu juhatuse esimees Jüri Reinmann meenutab, millistes ebainimlikes tingimustes likvideeriti Tšornobõli katastroofi tagajärgi, ning leiab, et ka nõukogudeaegsed veteranid vääriksid veteranipäeval tähelepanu.
Jüri Reinmann: millistes ebainimlikes tingimustes likvideeriti Tšornobõli katastroofi tagajärgi (1)
Täna, 26. aprillil möödub 30 aastat tuumakatastroofist Tšornobõlis. Tegemist oli eksperimendiga, mis pidi näitama maailmale nõukogude tuumareaktorite töökindlust, kuid tagajärjeks oli palju inimohvreid ja tohutu maa-ala muutumine elamiskõlbmatuks.
Esimestena katastroofikohale jõudnud tuletõrjujad, kes hakkasid lõhkenud reaktorit veega kustutama, surid asjatult kuu aja jooksul. Reaktoris, kus sulasid grafiitvardad, oli temperatuur nii kõrge, et vesi aurustus reaktori kohal ja kandus laiali radioaktiivse auruna. Siis toodi kohale helikopterid, mis hakkasid reaktorisse tsemendi- ja liivakotte loopima. Kõrge radioaktiivse fooni tõttu reaktori kohal ütlesid üles helikopterite mõõdikud ja kuna oli vaja ka filmida ja pildistada reaktori sisemust, oli fotode kvaliteet nii halb, et teadlastel oli neist vähe kasu.
Selle aja peale saadi aru, et radioaktiivne foon on ümbruskonna inimestele eluohtlik. Moodustati 60-kilomeetrise läbimõõduga tsoon, kust tuli inimesed ära viia. Kaasa lubati võtta viis kilogrammi isiklikke asju, bussid toodi ette ja algas äravedu, nad lubati paari nädala pärast koju tagasi tuua. Tänini ei ole inimesed koju tagasi saanud ning 60-kilomeetrine ala on okastraadiga piiratud ja elanikest tühi.
Kõigile liiduvabariikidele anti korraldus inimesed vastu võtta, majutada ja tööle rakendada. Nii nad elavad siiani seal, kes kuhu varatuna sattus, sest ka need isiklikud asjad, mis algul lubati kaasa võtta, tuli tsooni piiril maha jätta, kuna need kiirgasid.