Jüri Reinmann: millistes ebainimlikes tingimustes likvideeriti Tšornobõli katastroofi tagajärgi (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Reinmann
Jüri Reinmann Foto: Erakogu

Eesti Tšernobõli Ühingu juhatuse esimees Jüri Reinmann meenutab, millistes ebainimlikes tingimustes likvideeriti Tšornobõli katastroofi tagajärgi, ning leiab, et ka nõukogudeaegsed veteranid vääriksid veteranipäeval tähelepanu.

Täna, 26. aprillil möödub 30 aastat tuumakatastroofist Tšornobõlis. Tegemist oli eksperimendiga, mis pidi näitama maailmale nõukogude tuumareaktorite töökindlust, kuid tagajärjeks oli palju inimohvreid ja tohutu maa-ala muutumine elamiskõlbmatuks.

Esimestena katastroofikohale jõudnud tuletõrjujad, kes hakkasid lõhkenud reaktorit veega kustutama, surid asjatult kuu aja jooksul. Reaktoris, kus sulasid grafiitvardad, oli temperatuur nii kõrge, et vesi aurustus reaktori kohal ja kandus laiali radioaktiivse auruna. Siis toodi kohale helikopterid, mis hakkasid reaktorisse tsemendi- ja liivakotte loopima. Kõrge radioaktiivse fooni tõttu reaktori kohal ütlesid üles helikopterite mõõdikud ja kuna oli vaja ka filmida ja pildistada reaktori sisemust, oli fotode kvaliteet nii halb, et teadlastel oli neist vähe kasu.

Selle aja peale saadi aru, et radioaktiivne foon on ümbruskonna inimestele eluohtlik. Moodustati 60-kilomeetrise läbimõõduga tsoon, kust tuli inimesed ära viia. Kaasa lubati võtta viis kilogrammi isiklikke asju, bussid toodi ette ja algas äravedu, nad lubati paari nädala pärast koju tagasi tuua. Tänini ei ole inimesed koju tagasi saanud ning 60-kilomeetrine ala on okastraadiga piiratud ja elanikest tühi.

Kõigile liiduvabariikidele anti korraldus inimesed vastu võtta, majutada ja tööle rakendada. Nii nad elavad siiani seal, kes kuhu varatuna sattus, sest ka need isiklikud asjad, mis algul lubati kaasa võtta, tuli tsooni piiril maha jätta, kuna need kiirgasid.

Hakkasid kohale jõudma rongid üleajateenijatega kogu Nõukogude Liidust, oli vaja panna piir kiirguse levikule. Selleks sobis kõige paremini sõjavägi, õigemini kordusõppustele kutsutud mehed. Lõhkenud reaktori ümbruses eritas plahvatusega välja lennanud sodi radioaktiivset kiirgust – pandigi mehed jaama ümbrust meetrise liivakihiga katma, kaugemalt lihtsalt maad labidatega läbi kaevama. Labidatöö lõpetati varsti, kuna paari päevaga hakkas läbikaevatud maa uuesti kiirgama. Oli soe ja kuiv aeg, mehed hingasid asjatu tööga sisse radioaktiivset tolmu.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles