...aga leian, et praegusel ajal on seda rolli raskem täita. Praegu on tunne, et lapsed ei oska millegipärast oma vanemaid piisavalt hinnata. Või ütleme, et mitte üksnes vanemaid ei hinnata piisavalt, vaid ka õpetajaid. Meie ajal näiteks oli õpetaja kullast... Oluline on, et perekonnad hoiavad kokku, kohtuvad, räägivad, väärtustavad – ilma eriliste tähtpäevadeta. Sain emaks, kui olin 21-aastane ja nüüd on üks poeg on juba 56, teine 45 ja kolmas 35 aastat vana. Mis ma öelda tahan, on see, et tuleb vanemaid austada, see on peamine.
Leian, et noortel on praegusel ajal raske leida stabiilsust ja võimalust saada emaks, isaks. Meie ajal oli lihtsam – said korteri riigilt ja ei pidanud seda ostma, oli kergem alustada. Hetkel see nii pole: peab võtma laenu, otsima tööd. Elu on keerulisemaks läinud... Vanasti oli ikka lihtsam teha otsus saada lapsevanemaks. Ja rolli mängib ka see, millised on pereväärtused ühiskonnas, kas abielu on hinnatud side. Omal ajal see nii oli, aga enam mitte: lahutatakse ja luuakse uued suhted. Mina olin 45 aastat oma mehega koos. Nüüd on veel moeks kärgpered, kus lapsed juba eelnevatest suhetest. Minu jaoks on see kujuteldamatu ja arusaamatu – olen ikkagi teises ühiskonnas ja väärtussüsteemis elanud. Nüüd on kõik teistsugune... Kui lapsed kasvasid üles teadmisega, et perekonna ja abielu väärtused on püsivad, siis oskasid ka nemad oma suhteid hoida.