Taas räägitakse, kui paganlik on eesti rahvas, kuidas me ei käi kirikus või käime seal ainult korra aastas jõulude paiku, kuidas me oleme asjades kinni ega oska enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda, ning siis jõutakse lõpuks järeldusele, et oleme ühed usukauged inimesed küll.
Jah, kui uskuda seda mõne aasta tagust Eurobaromeetri palju refereeritud uuringut, siis pole tõesti midagi öelda – ainult 16 protsenti Eesti elanikest usub Jumalasse. Aga on see siis ikkagi nii suur probleem?
Ma ei leia, et eestimaalaste ükskõiksus religiooni suhtes oleks kuidagi ühiskonda haigeks tegev. Pigem vastupidi. Andke mulle andeks, aga minu jaoks pole see häirekell, kui eestlased ei otsi oma muredele lahendust pühakojast või pihitoolist, vaid eelistavad asju talupojamõistusega lahendada.
Väärtused, mille edasikandmisel on religioonil ja kirikul kahtlemata suur roll, pole Eesti ühiskonnast minu silmis kuhugi kadunud. Me armastame ka praegu kõvasti tööd teha ja usume, et see viib õnneni; me armastame korda ega salli eriti logelemist; me otsime armastust ja sõprust; me toonitame, kui oluline on kohusetunne.
Mis annab mulle õiguse niimoodi väita? Neli aastat tagasi avaldas Rootsi konsultatsioonifirma Kairos Future uuringu «Global Youth 2006», mille järgi iseloomustab Eesti noori just nimelt nende väärtuste hindamine. Tõestust on veel: Eesti Kirikute Nõukogu uuring 2003. aastast tõdeb, et meie jaoks on väga tähtsad perekond, töö, lähedased inimesed ja sõbrad.
Võib ju väita, et põhjus, miks me veel täiesti alla käinud pole, peitub kiriku aktiivses tegevuses ja väärtuste jutlustamises. Jah, küllap on sealgi mingi tõetera, aga ma lihtsalt ei usu, et hulgaline usku pööramine muudaks Eesti ühiskonda kuidagi väärtuslikumaks.
Pealegi – needsamad kristlikud väärtused on tänu ajaloole meis nii või naa juba juurdunud, anname me endale sellest aru või mitte. Mõelge näiteks oma sõnavarale ja te kindlasti üllatute, kui paljud mõtteterad ja väljendid pärinevad piiblist, ja seda ilma et te oleks kordagi kirikusse jalga tõstnud.