Indrek Jääts: assimileerumise kiituseks (6)

, etnoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Jääts
Indrek Jääts Foto: Erakogu

Olen aastaid tegelenud etniliste protsesside, rahvusluse ja rahvuspoliitika uurimisega. Ajal, mil Euroopa seisab silmitsi massilise sisserändega Aasiast ja Aafrikast ning Eestis vaetakse presidendikandidaatide etnilist tausta, tahan öelda paar sõna assimilatsiooni ehk ümberrahvustumise kiituseks.

Oma põlistel asualadel elavate väikerahvaste täielik assimileerumine on muidugi tragöödia, sest tähendab maailma rahvusliku mitmekesisuse kahanemist. Oma kodumaalt mujale ümberasunute ja nende järglastega on lugu teisiti. Euroopa, vähemal määral ka muu maailm, on tänapäeval korraldatud rahvusriikideks ning riiki vahetavate inimeste assimileerumine on olnud oluline süsteemi stabiliseeriv mehhanism.

Näiteks jõukale ja atraktiivsele Prantsusmaale, kus samastatakse kodakondsust ja rahvust (nationalité), on põlvkondade vältel sisse rännanud miljoneid inimesi Euroopast ja kaugemaltki ning seni on nad kõik üsna edukalt assimileeritud. Nüüd on aga tekkinud tõrge: osa saabunud moslemeid ja nende järglasi ei soovi sulanduda, sest peavad oma usku ja sellega tihedalt põimunud elulaadi paremaks kui vastuvõtva maa kultuuri. Nad tükivad oma reeglitega võõrasse kloostrisse, kui parafraseerida tuntud vene vanasõna.

Süsteem töötab siis, kui saabujad jätavad oma kultuuri kodumaale maha. Vähemasti selle osa, mis vastuvõtval maal välja kujunenud elukorraldusega kokku ei sobi. Multikulti on surnud, elagu assimileerumine!

Eestlased on ajaloolistel põhjustel kultuurrahvus ehk etniline rahvus, mis tekkis 19. sajandil Vene impeeriumi äärealal. (Eesti rahvas oli muidugi ennegi olemas.) Nüüd, kus meil on juba seljataga aastakümnetepikkune omariikluskogemus, võiks eestlased tasapisi kodanikurahvuseks kujuneda. See tähendab, et eestlaseks ei pea tingimata sündima. Hea tahtmise korral võib eestlane saada igaühest. Eestlane on see, kes end ise eestlaseks peab ja keda enamik teisi eestlasi selleks ka tunnistab. Meile geograafiliselt ja kultuuriliselt lähemate rahvaste esindajail on see kahtlemata kergem. Teistest rassidest inimestel on selles mõttes keerulisem, et neid eristavad päritud bioloogilised tunnused. Mustanahalise rahvuskaaslasega harjumine võtab aega.

Vastuvõtvalt poolelt eeldab saabujate edukas sulandamine (ja sellega kaasnev etniline stabiilsus) teatavat kultuurilist enesekindlust. On loomulik, et eestlane peab oma keelt ilusaimaks ja oma elulaadi parimaks. See ei tähenda, et ta ei võiks aktsepteerida Läti lätlaste samalaadseid hoiakuid. Tundub, et näiteks Saksamaal või Rootsis napib sellist enesekindlust. Paljud seal leiavad, et tulijail on õigus kaasa tuua oma elulaad ja usk ning kohalikud peavad koomale tõmbuma. Teised jälle pole sellega päri ning nõnda tekivadki pinged ja lõõmavad pagulaskeskused.

Eestlastel on assimileerimisvõime täiesti olemas. Sellest annavad tunnistust paljud meie kultuuritegelased ning vene perekonnanimega kaasmaalased, kes ei oska vene keeltki. Aga see assimileerimisvõime pole lõputu. Riigid kehtestavad endale aastaseid sisserännukvoote, mida harilikult mõõdetakse tuhandikega olemasolevast rahvastikust. Seda liini soovitan hoida meiegi valitsusel. Rahvuskaaslasi kutsun aga üles aitama tulijail lõimuda. Kui nad püüavad eesti keelt purssida, siis ei tasu meil kohe hakata oma võõrkeelteoskust näitama, vaid tuleb olla kannatlik. Las inimene õpib! Küpsetagu pealegi oma imelikke pirukaid. Need ei tee kellelegi kahju ja võivad olla päris maitsvad.

Ümberrahvustumist ei ole mõtet jõhkrate jõumeetoditega peale suruda. See tekitab vastureaktsiooni. Aga riik ja ühiskond peab tulijatele kehtestama oma reeglid ja nende järgimist kindlakäeliselt nõudma. Siin on meie klooster. Tõhusaim tööriist on selles kontekstis eestikeelne haridussüsteem.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles