Eesti avalikkus on juba üsna harjunud, et viimastel aastatel tehakse reforme sageli vaid linnukese pärast paberil ning tõsiseid poliitilisi otsuseid justkui ei julgeta langetada. Seda enam väärib tähelepanu, et koalitsioonileppes üsna üldsõnaliselt kirjeldatud riigi äriühingute omanikupoliitika korraldamine on saanud aastaga sisulise mõõtme. Majandusministeeriumis valminud reformikava tundub praegu avalikult teada oleva info alusel otsustades üsna usutav ja mõistlik.
Seni Kristen Michali juhitud ministeeriumis eraldi tegutsenud äriühingute ühteliitmise ja erastamise plaanidele lisab positiivsust tõik, et ei hakatud eesmärke kampaania korras ellu viima. Moodustati töörühmad, mis analüüsisid ümberkorraldusi põhjalikult, ning see annab lootust ka positiivseks lõpptulemuseks.
Transpordifirmade konsortsiumi (Eesti Raudtee, EVR Cargo, Tallinna Sadam, Eesti Loots, Saarte Liinid, Tallinna Lennujaam) loomise häid külgi on teoorias lihtne näha. Ettevõtete tööd saab sel viisil efektiivsemaks muuta, ladusamalt ja täpsemini otsuseid langetada, kulusid optimeerida ja nii edasi. Samuti saab kontoreid koondades hoida tippjuhtide palku konkurentsivõimelisel tasemel, seega ka kompetentsi. Omaette teema on riigifirmade börsile tulek, millest on pikalt räägitud, ühest küljest kui investeerimisvõimalusest, teisalt Tallinna börsi kiratsemist silmas pidades.
Elu on paraku näidanud, et senised poliitikutega mehitatud nõukogud pole olnud pädevad ettevõtete juhatuse tegevuse kontrollimisel (Eesti Energia, Tallinna Sadam). Kui poliitiline tasand jääb edaspidi haldusfirmasse (tütarettevõtete nõukogud määrab haldusfirma juht), võiks see olla samm edasi tõhusama järelevalve suunas. Garanteerida ei saa muidugi midagi, aga vähemalt näib katse midagi muuta usutav.
Riigiettevõtete erastamise küsimus tuletab paratamatult meelde kibedaid minevikukogemusi (näiteks Eesti Raudteega, mis hiljem taasriigistati), aga rehad, mille otsa kord on astutud, peaksid ju olema teada. Näited, millest räägitakse kui terviku müügist, Eesti Teed ja Eesti Post, ei näi vähemasti esmapilgul eriliste miinidena.
Ei maksa muidugi sinisilmselt arvata, et ühe reformiga õnnestuks lahendada enamikku riigiettevõtetega seotud probleemidest, kuid kõnealust kava maksab siiski esialgu ettevaatlikult tunnustada ning selle valitsusse jõudes peaksime peagi olema ka detailidega paremini kursis. Lisaks on transpordifirmadesse puutuv riigi kui omaniku seisukohalt jäämäe veepealne osa – leidub kümneid MTÜsid ja sihtasutusi, mille töökorraldus on täiesti omaette asi. Ka sellega tuleb tõsiselt tegeleda.