Juhtkiri: Reformierakonna kuldne õunake (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Aasta 2016 on Eestis presidendivalimiste aasta. Seni on need võrdlemisi laisa stardi saanud, kuna põhimõtteliselt kolm kuud enne Riigikogus riigipea valimisi on valmidusest kandideerida ametlikult teatanud vaid Reformierakonna asutaja ja endine peaminister Siim Kallas.

Samas pole ükski Eesti erakond tänaseni oma ametlikku presidendikandidaati välja kuulutanud, selle asemel on vaid jutud ja spekulatsioonid. Muuhulgas spekuleeritakse endiselt pärast Siim Kallase 16. aprilli avaldust riigipeaks kandideerimise valmiduse kohta selle üle, kes võiks ikkagi saada Reformierakonna presidendikandidaadiks.

Kallase avaldus on nii või teisiti tekitanud teatavad sisepinged, kuna osa Reformierakonna liidritest näeks parema meelega presidendikandidaadina välisminister Marina Kaljuranda, kes ei ole küll veel oma soovi presidendiks saada kinnitanud, aga pole seda ka kuskil ümber lükanud. Kahtlemata on mõlemal erakonna presidendikandidaadina omad tugevused ja nõrkused ning seda teavad suurepäraselt ka selle erakonna liidriteks olevad poliitikud.

Müütilise Trooja sõja ajendiks sai kunagi kuldne õun, mille tülijumalanna Eris heitis jumalannade keskele, kes ei suutnud seda omavahel ära jagada. On spekuleeritud, et presidendikandidaadi küsimus võib Reformierakonna-siseselt sarnaseks tüliõunaks saada, mille peale erakonnas sisemised konfliktid lahvatavad. On spekuleeritud ka selle üle, et presidendivalimised võivad pingestada ühtlasi Reformierakonna suhteid oma koalitsioonipartneritega. Tulevikusündmusi ja -arenguid täpselt ette näha on võimatu ning seda, kas presidendivalimised võivad antud erakonnas viia kodusõjani, on praegu raske paikapidavalt prognoosida.

Pigem on mainitud erakonnas pragmaatilised kaalutlused domineerinud emotsioonide üle. Kõiksugustele reitingutele, numbritele ja arvudele omistavad selle erakonna juhtpoliitikud võrdlemisi suurt tähendust ning pole välistatud, et lõplik otsus selle kohta, kellest saab Reformierakonna presidendikandidaat, võidakse teha n-ö viimasel hetkel, vaadates reitingunumbreid ning kelle nimetamine oleks rahva hulgas populaarsem.

Kindlasti pole vähetähtis, milliseks kujuneks ühe või teise võimaliku kandidaadi toetus riigikogus või valijameeste kogus, kus riigipead valivad lisaks parlamendiliikmetele ka kohalike omavalitsuste esindajad. Endine peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip ongi näiteks juba teatanud, et erakond ei peaks keskenduma vastuoludele ning võimalike kandidaatide üksteise vastu välja mängimisele ja vastandamisele, vaid sellele, kumb kandidaatidest suudaks koguda riigikogus 68 häält. Ansipi väljaütlemistest kumab siiski läbi mure erakonna ühtsuse pärast ja mingisugused lõhed ikkagi eksisteerivad. 

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles