Eesti ja teiste Balti riikide mure oma julgeoleku pärast on enesestmõistetav. Meie idanaabri Venemaa viimaste aastate tegevus Põhja-Kaukaasias ja Ida-Ukrainas ning agressiivne, piire kompav tegevus siinsamas – rünnakuid matkivad õppused, hiljutised ohtlikud lähenemised lennukitele ja laevadele Läänemerel – vaid süvendab seda muret. Eestile, nagu kõigile meie NATO liitlastele tähendab see, et tuleb pidevalt koguda informatsiooni ning teha saadud andmeid analüüsides tarku järeldusi.
Äsja riigikaitsekomisjoni tellimusel valminud Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse raport «Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas» on just üks niisuguseid analüüse. Raport käsitleb Põhja-Atlandi alliansi pingutusi sõjalis-strateegilise tasakaalu parandamiseks piirkonnas, rõhuga «heidutusel (vaimu kokkupõrkel), mitte sõjapidamisel (terase kokkupõrkel)».
Nagu öeldud, on selliste analüüside koostamine kahtlemata vajalik, ja kuigi neis räägitakse alati ohtudest ja puudujääkidest, peaks avalikkus (niisamuti ajakirjandus) neid siiski vastu võtma rahulikult, mitte hüsteeriliselt. On päris selge, ja seda ütlevad ka kõnealuse raporti koostajad, et Venemaa jääb nii sõjaliselt kui majanduslikult NATO-le alla ning kindlasti ei taotle ulatuslikku sõjalist konflikti. Siiski tuleb valmis olla provokatsioonideks, mida Venemaa kahjuks ette võtab.
Raport keskendub põhjalikult heidutuse mõistele julgeolekupoliitikas, rõhutades, et vastav seisund toob edu siis, kui see on vastase silmis usutav. Usutavus ei tähenda vajadust seista nagu üks mees hambuni relvastatult – usutavus ei ole üksüheselt mõõdetav isikkoosseisu ja lahingutehnikaga. Ajaloost näidet tuues saame rääkida Lääne-Berliinist, kus polnud kohal kuigi suured liitlaste (Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa) üksused, kuid kus julgeolek oli tagatud nimelt heidutusega. Samas näiteks tuumaheidutus, nagu viitab ka kõnealune raport, pole praegu Läänemere kontekstis niimoodi rakendatav, nagu see oli külma sõja ajal.
Kõige olulisemad on poliitiline tahe ja otsusekindlus ning nähtav reaktsioonivõime. Just seepärast võibki Kremli poolt näha käike, mis püüavad kõigutada liitlassuhteid, tuua esile erimeelsusi NATOs, külvata riikide elanike seas ebastabiilsust (püüdes otsida ja ära kasutada nõrgemaid lülisid, muu hulgas rahvusrühmi jne).
Meie kõige suurem tugevus on see, kui õpime oma nõrkusi tundma, oleme valmis üllatusteks, olgu need «kuplid» või «hübriidkriisid». Mustadest stsenaariumidest lahtiste kaartidega rääkimine annab meile tegelikult suurema kindluse, et nende realiseerumine on vähetõenäoline.