PRESIDENDIDEBATT 2016 ⟩ Maarja Vaino: kevadunistus presidendist (13)

Maarja Vaino
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Vaino
Maarja Vaino Foto: Tairo Lutter

Otsides Eestile sobivat presidenti, võiksime jõuda Mati Undi mõtteni, et riigipead tuleks kujutada kui hiigelskulptuuri – et kas kannaks sellisena välja, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kevadel, kui päevad lähevad valgemaks ning jälle võib näha sinist taevast ja päikest, võib inimene muutuda ebaadekvaatseks. Elu tundub ilusam ja kaasinimesed paremad kui talvepimeduses. Ja kui päike mõnusasti selga soojendab, võib lausa päise päeva ajal tabada inimest ka kummaline, unistuslik meeleolu.

Ta mõtleb näiteks presidendivalimiste peale ega tunnegi pahameelt selle üle, et presidendivalimistel ei ole midagi pistmist riigi, vaid ainult erakondade huviga. Ta mõtleb hoopis, et mis oleks kui… Kui tulevane president ei oleks edev eneseimetleja, vaid hoopis soliidne mõtleja, kelle sõnal on päriselt kaalu? Kui tulevane president ei kannataks kompleksi all, et tema rahvas on ajast maha jäänud? Kui tulevane president ei laseks ennast kaasa kiskuda moeteemadest, vaid huvituks eeskätt Eesti eksistentsiaalsetest küsimustest, nagu rahvaarvu vähenemine, ääremaastumine, väljaränne?

Kui tulevane president lähtuks igas oma otsuses presidendivande pühast tõotusest «kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Eesti vabariigi kasuks»?

Eriti sügavas pärastlõunases unelemismeeleolus võib lausa tekkida mõte, et president võiks olla keegi, kes suudab Eesti riiklikke vajadusi tasakaalustada maailma nõudmistega. Ja hoida parteipoliitilist valitsemist kreeni vajumast. Et ta on tõepoolest riigi pea ning tal on riigimehelikku vastutustunnet.

Et ta on sügavalt eesti kultuuri juurdunud ja tunnetab seda ihurakkudeni välja. Sisuliselt, mitte väliste žestide tasandil. Võib tekkida ka hull mõte, et Eesti president väärtustab eriliselt ajalugu, oma rahva mälestusi ja hoiab au sees kadunud suurmeeste ning esivanemate pärandit. Ega vaja enese moodsuse tõestamiseks kunstlikke start-up’e.

Muidugi, varem või hiljem tuleb õhtupoolik, päikesesära tuhmub ja meenub, et Eestis – aga õieti terves Euroopas, USAski – pole juba mõnda aega esile kerkinud tõeliselt mitmekülgset persooni, kes oleks ühtaegu kahe jalaga maa peal ning samal ajal ka lennukas mõtleja. Paljud humanitaarid on poliit- ja ühiskonnaelust distantseerunud või elavad mingis teoreetilis-abstraktses mullis, millega päriselus ei ole palju peale hakata.

Poliitikasse minejatel või seal olijatel puudub sageli sügavam humanitaarne mõõde. Kui mõtlen riigi ametkondades eesti kultuuri kohta tehtud asjatundmatutele kommentaaridele, tuhmub päikesesära kohe tuntavalt. Kultuuri all ei pea ma aga silmas mitte konkreetseid kunstivaldkondi nagu kirjandus, kujutav kunst või film, vaid Eesti elu tervikuna. Kultuuri kui olemist ja olemasolu viisi. Seda, mille pärast riiklikku iseseisvust üldse vaja on, sest ilma selle tervikliku kultuuriruumita võime olla ükskõik kes ükskõik kus.

Seega, juurtega siinses kultuuriruumis olemine on presidendi esimene, vältimatu eeldus. Ning kuna kultuur on väga lai mõiste, peab ka valitud isik olema avar. 

Kommentaarid (13)
Copy
Tagasi üles