Andrus Soodla Danske Bankist kirjutab, et Eesti majandus vajaks uusi tuuli.
Andrus Soodla: struktuurse tasakaalu õppetund (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas teate, kuidas vaidluses vastaspoole juhe kiiresti kokku jooksutada? Lihtne, teema tuleb viia riigieelarve ja selle «struktuurse tasakaalu» peale. Raudkindel, et teine pool annab üsna ruttu alla, sest inimesi, kes tegelikult ka mõistaksid, mida see termin tähendab, on väga vähe. Kes see ikka viitsib pikalt kaasa rääkida, kui niikuinii enam keegi millestki aru ei saa.
Kuna artikli lugemisel võib ilmneda sama fenomen, siis riigieelarve struktuursest tasakaalust ma rohkem ei kirjuta. Palju olulisem ja ka lihtsamini mõistetav on lahti rääkida vajadus muuta meie majanduse struktuuri.
Sellest on olnud aastaid juttu, kuid seni tulutult. Endistviisi on probleemiks, et tervikuna loovad meie ettevõtted liiga vähe lisandväärtust. Teise nurga alt vaadates on meil järelikult liiga palju ettevõtteid, kes loovad madalat lisandväärtust. Viimase suure kriisi lasime sealjuures raisku minna, kuna majanduse struktuur ei ole kriisijärgsetel aastatel võrreldes eelnevatega muutunud. Hõivatute arv sektorites on suures plaanis sama ja lisandväärtuse osas muudatusi ei ole. Endistviisi, liiga palju liiga väikest lisandväärtust loovaid ettevõtteid.
Kahjuks on nii, et kui majanduse struktuuri muutmise vajadus jutuks võtta, lükkavad paljud oma aju tühikäigule ja kihutavad üha suurema kiirusega alla radadel «küll turg paneb kõik paika» ning «kui seda valitsust ees ei oleks!». Riigieelarve struktuursest tasakaalust rääkimisega võrreldes on siiski üks oluline erinevus.
Kui riigieelarve struktuurse tasakaalu termini sisu laiapõhjaline mittemõistmine riigi toimimisele olulist mõju ei avalda (olgem ausad, nii on!), siis majanduse struktuuri muutumise sisust mittearusaamine, vähemalt ettevõtjate hulgas, on kindlasti muutuste piduriks. Iga ettevõtja võiks teada, milline on ettevõtte positsioon tootlikkuse võrdluses.
Kas ettevõte kuulub näiteks sektori 25% tootlikumate ettevõtte hulka või nähakse edu vaid kuklapoolelt ja kuulutakse hoopis tootlikkuse viimase veerandi kandjate hulka? Oluline on osata luua seoseid õpikutes toodud definitsioonide ja iga üksiku ettevõtte ning selle ärimudeli vahel.
Mis on need konkreetsed tegurid, mis enim mõjutavad sinu ettevõtte tootlikkuse kasvu? Kuidas need oma äri heaks rakendada? Lisaks on oluline mõista, millised on ühe konkreetse ettevõtte suhtes rakenduvad väliskeskkonnast tulenevad tegurid, mis mõjutavad tootlikkuse kasvu. Need võivad olla nii regulatiivsed piirangud või ka näiteks tehnoloogia arengust tingitud võimalused.
Oluline on, et iga ettevõtte tasemel oleks sõnastatud nii sisemised tegurid (mida meie oma ettevõttes teha saame?) kui ka väliskeskkonnast tulenevad tegurid (mis ja kuidas meid mõjutab ning mis me selle teadmisega peale hakkame?). Alles seejärel on võimalik kokku panna mingigi mõistlik tegevuskava, mis peaks viima tootlikkuse kasvule.
Küsimusi seda kava tehes on palju. Millised on just selle konkreetse ettevõtte puhul need tegurid, mis aitavad ta parimate või jätavad halvimate hulka? Kas tehnoloogiliselt ollakse eestvedajad või järellohisejad? Kas investeeritud on piisavalt või napilt? Kas juhitakse hästi või halvasti või ei juhitagi? Mida ettevõte üldse saaks ja peaks tegema, et tootlikkuse kasvu panustada? Kui ei tea, siis kes teab?
Igal ettevõttel võiks olla tootlikkuse kasvatamise tegevuskava või vähemalt nägemus, mis selles peaks olema. Veidi fantaseerides võiks näha, kuidas riigi karvane käsi saaks siin ettevõtjaid veidi suunata, et nad ise oleks huvitatud edukamad olema.
Näiteks saab rakendada tootlikkuse kasvatamisele pühendumise miinimumnõuded ja nende täitmise/mittetäitmise siduda maksuregulatsiooniga. St, kui täidad pikaajalist tootlikkuse kasvu arengukava või ületad seda, siis rakendub maksuleevendus (ühiskonnale luuakse läbi lisandväärtuse kiirema tõusu rohkem väärtust, võrreldes senine panusega).
Kui aga vastavat arenguprogrammi ei ole või seda ei täideta, siis rakendub järkjärguline täiendav maksukoormus. Nii saab ajast-arust ärimudelite aeg kiiremini ümber. Vabanevad inimesed saavad liikuda uutesse, suurema tootlikkusega ettevõtetesse. Pikema aja jooksul saavutab majanduse struktuur uue, nüüd juba soovitud tasakaalu. Ja kui see on tehtud, siis võib taas raisata ajumahtu sellele, et jutujätkuks üritada riigieelarve struktuursest tasakaalust aru saada.